Ootamatult tõusis Amsterdamis maailma kiirjooksu valitsejaks olümpiakevadel alles 20-aastaseks saanud kanadalane Percy Alfred Williams. Viimane valgenahaline esisprinter kuni 1952. aasta olümpiani.

19. mail 1908. aastal Briti Columbias sündinud Williams oli Vancouveri üliõpilane, kes juba noore poisina oli olnud kiire jooksja, kuid haigestus seejärel reumasse. 1926. aastal võttis noormehe oma hoole alla Vancouveri AAC treener Bob Granger, kes tegi Williamsist meistri. Juba järgmisel aastal läbis ta 100 jardi 9,8-ga ja olümpiakevadel jooksis 100 m koguni 10,6-ga.

See andis Willamsile põhjust unistada sõidust Euroopasse ja võimaluse korral soovis ta osaleda Amsterdami olümpial. Selleks tuli tal aga kõigepealt võita Kanada meistrivõistlused, mis toimusid mandri teises servas – Torontos. Williamsil puudus pikaks teekonnaks sõiduraha ja sellepärast asus ta varakult jalgsi teele. Kasutades meistrivõistlustele jõudmiseks vahepeal siiski ka pöidlaküüti ja sõites isegi “jänest”. Lisaks teenides juhuslike töödega elatusraha, jõudiski ta lõpuks Torontosse. Williams võitis maa meistrivõistlused ja võeti kohe olümpiameeskonda. See oli ta esimene välisreis. Veel suurema üllatuse valmistas mees aga Amsterdamis, võites kaks kuldmedalit. Nii 100 kui 200 meetris.

Williamsi 100 m vahejooksus näidatud 10,6 oli üllatuseks paljudele, kuid siiski arvati, et küllap finaalis favoriidid oma võtavad. Kaks tundi pärast poolfinaale toimus finaaljooks. Start õnnestus alles kolmandal katsel. Kuni 50 meetrini olid kõik jooksjad pea ühel joonel, siis nihkus Williams ette ja jäigi sinna. Aeg oli küll tagasihoidlik (10,8), kuid maksis võit, mida nimetati ka vapustavaks üllatuseks.

200 m alustas Willams finaalis tagasihoidlikult ja oli 180 meetri kohal veel kolmas. Kuldmedalit näisid jagavat Körnig või Scholz. Aga just siis lendas neist mööda noor kanadalane ja võitis teise kulla. Seejuures Williamsi jooksustiil oli õige omapärane. Ta jalad liikusid nii kiiresti, et käed ei jõudnud järele. Alles viimasel 20 meetril sai ta ka käed liikuma ja nii võit tuligi. Williamsi jooksjakreedo oli, et jooksja käed peavad alati liikuma kiiremini kui jalad.

Pärast olümpiat jooksis Williams Londonis 100 m veelkord 10,6-ga. Järgmisel aastal alistas ta kahel korral uue maailmarekordimehe Eddie Tolani. Punkti oma lühikesele ent hiilgavale spordikarjäärile pani Williams 1930. aastal, joostes maailmarekordiks 10,3. Ameeriklased hakkasid aga pärast lüüsaamist Amsterdamis üha rohkem tähelepanu pühendama kiirejalgsetele neegerjooksjatele.

Kui “maailma kiireim hulkur” olümpiasangarina lõpuks kodumaale saabus, nimetas Toronto linnavalitsus Williamsi oma aukodanikuks. Montrealis kingiti talle kuldkäekell, Hamiltonis hõbedane teeserviis ning Winnipegis pronkskuju, hõbekarikas ja kuldretriiver. Viimaks, jõudes kodulinna Vancouveri, võttis kangelast vastu 10 000 fänni. Koolides kuulutati sel puhul välja vaba päev ja Williamsit autasustati sinise Graham-Paige’i sportautoga ning linnavalitsuselt tuli 14 500 dollari suurune tšekk, et ta saaks oma haridusteed jätkata. Kanada sprindikuulsus suri 29. novembril 1982 Vancouveris.

Tähelepanuväärne oli Amsterdami olümpia jalgpallivõistlustel lohutusturniiri korraldamine, mida varem ega hiljem pole kunagi olümpiamängudel toimunud. Turniiril võisid osaleda kõik need meeskonnad, kes ei jõudnud nelja tugevama hulka. Huvi selle ettevõtmise vastu oli aga leige ja lohutusturniirile registreerus vaid neli meeskonda. Tšiili alistas seal 3:1 Mehhiko ja Holland võitis sama tulemusega Belgia. Finaalis mängisid Tšiili ja Holland 2:2 viiki. Kuna väljakuperemehed loobusid kordusmängust, kuulus lohutusturniiri võit lõunaameeriklastele. Kurioosne, et lohutusturniiri võitis Tšiili meeskond, kes ainsana jäi põhiturniiril välja 16 tugevama hulgast.

Veel enne Amsterdami olümpiat tekitasid oma otsustega segadust soomlased, kelle riiklik toetus spordile ähvardas mängude eel kuivada olematuks. Sellepärast võeti 1927. aasta sügisel Soome Võimlemisspordi Liidu (SVUL) koosolekul häältega 9:6 vastu otsus, et Soome loobub Amsterdami sõidust!

Raamatu “Yleisurheilumme maineen tieltä” andmetel andis loobumisotsusele lisatõuke olümpiaprogrammi kärpimine. ROK-is ja IAAF-is mängisid esimest viiulit rootslased ja nende ettepanekul lülitati mängude programmist välja soomlaste trumpalad – meeskonnajooksu, murdmaajooksu ja viievõistluse. Loobumisotsus vallandas üle Soome erakordse pahameelelaine. Mõne nädalaga leiti puuduv raha olümpiaks valmistumiseks. Kaasa lõid ka USA-s elavad soomlased ning SVUL muutis oma erakordse otsuse.

Amsterdami olümpia maratonirajal üllatas kõiki võiduga Prantsusmaa värve kaitsnud alžeerlane Mohamed Boughèra El Ouafi. 15. oktoobril 1899 Alžeerias Biskras sündinud seni tundmatu jooksja edu oli tõeline ootamatus. Seejuures tegi El Ouafi Amsterdamis taktikaliselt väga meisterliku jooksu, tõustes esikolmikusse alles paar kilomeetrit enne lõppu. Kooliraha oli ta maksnud aasta varem toimunud Tokyo maratonil, kus ta tegi 25. kilomeetri järel pika vahespurdi, raputas konkurendid kandadelt, kuid langes hiljem rajale. Pärast võitu Amsterdamis katsetas ta mõnda aega USA-s elukutselisena ja teenis jooksmisega natuke raha. Oma viimase maratoni jooksis El Ouafi 1928. aasta lõpul New Yorgis, kus võitis sisemaratoni ajaga 2:44.

El Ouafi järgmised eluaastad möödusid automehhaanikuna. 1941. aastal sattus ta Teise maailmasõtta ning sai Maginot’ liinil raskelt haavata. Pärast sõda töötas ta uuesti Renualt’ tehastes, kuni jäi töötuks. Pärast 1956. aasta Melbourne’i olümpiat kohtus temaga Prantsusmaale uue maratonikulla toonud Alain Mimoun, kes pärast kirjutas: “Ma leidsin ta üles suure vaevaga ja ühest elamiseks kõige kohatumast hoonest. Minu ees oli hallipäine allakäinud, elu poolt muserdatud inimene. Ta oli kaotanud kõik peale uhkuse. Kuid viimasel ajal polnud tal võimalust sedagi ilmutada.”

Mimoun täitis El Ouafi viimase soovi: aitas ta tagasi sünnimaale Alžeeriasse, kus käis sõda prantslastega. Ühe versiooni kohaselt jäi El Ouafi 18. oktoobril 1959 ühes kohvikus vahele Prantsuse patrullile. Viimased nõudsid temalt dokumente, mida aga kerjuseks muutunud olümpiakangelasel polnud.

“Mina peaksin teilt dokumente küsima. Teie tulite minu majja, mitte mina teie omasse. Mina tõin Prantsusmaale kuulsust. Teie aga toote häbi ja teotust,” olnud maratonisangari El Ouafi viimased sõnad. Ühe sõduri automaadivalang lõpetas jooksukuulsuse elutee. Teistel andmetel suri El Ouafi samal päeval Prantsusmaal Saint-Denis loomulikku surma.

2. august 1928 oli see ajalooline päev, mil suurriik Jaapan jõudis Amsterdamis oma esimese olümpiavõiduni. Seda tänu Hiroshimast pärit Mikio Odale, millega algas jaapanlaste valitsemisaeg olümpiamängude kolmikhüppes kuni II maailmasõjani. See päev märkis ka kogu Aasia mandri esimest olümpiavõitu.

30. märtsil 1905. aastal sündinud Oda võidutulemus kolmikhüppes oli 15.21. Jaapanlaste edu kohta märgiti spordipressis, et nad põrkasid maast nagu kummipallid. Eesti Spordileht kirjutas: “Jaapan on praegu vist maaks, kes kogu maailmas spordis kõige kiiremini areneb. Antwerpenis olid nad lihtsalt veel naljatilkadeks, Pariisis pääses Oda juba finaali ja nüüd pistis ta kuldmedali tasku.”

27. oktoobril 1931 hüppas Oda Tokyos maailmarekordiks 15.58. Kui 1964. aastal peeti suveolümpiamängud Jaapani pealinnas Tokyos, siis Rahvusstaadioni lipuvarras ehitati 15 meetrit ja 21 sentimeetri kõrguseks. Sümboliseerides sellega Jaapani esimese olümpiavõitja Oda võidutulemust kolmikhüppes 1928. aastal Amsterdamis. Kõrge vanuseni elanud spordikangelane suri 2. detsembril 1998 Kamakuras.

Amsterdami mängudel tegid naised olümpiadebüüdi kergejõustikus. Juba 1919. aastal oli Prantsusmaa naiste spordiföderatsiooni asutaja Alice Milliat pöördunud ROK-i poole palvega võtta mängude kavasse ka kergejõustikualad naistele. Aeg polnud selleks aga veel küps ja prantslanna ettepanek lükati resoluutselt tagasi. Kergejõustik võitis aga naiste seas jätkuvalt populaarsust ning 1921. aastal asutati Monte Carlos Naiste Aktiivse Kehalise Kasvatuse ja Spordi Rahvusvaheline Liit, mis korraldas ka esimesed rahvusvahelised naiste kergejõustikuvõistlused. Järgmisel aastal võeti vastu otsus hakata korraldama naiste olümpiamänge. Need peeti samal aastal Pariisis ja võistlusi jälgis enam kui 2000 pealtvaatajat.

Naiste visadus viis lõpuks sihile, kuigi endiselt jätkus ka tuliseid vastaseid. Mõjukamad neist olid paavst Pius XI ja parun Pierre de Coubertin, samuti soomlased eesotsas Paavo Nurmiga. Lõpuks võttis ROK siiski julguse kokku ja pärast aastaid kestnud sõnalahinguid said naiskergejõustiklased õiguse võistelda 1928. aastal Amsterdamis viiel alal: 100 ja 800 m jooksus, kõrgushüppes, kettaheites ja 4×100 m teatejooksus. Olümpial tekitas kõige enam poleemikat 800 m jooks. Kolme eeljooksu starti tulid võistlema nii sprintereid kui hüppajaid. Tulemuseks oli mitme sportlase minestamine ja paarile sportlasele tuli anda arstiabi. Seda vaatepilti peeti ebaesteetiliseks ja nõuti, et naistel tuleks 200 m pikemad jooksumaad üldse ära keelata. Londoni ajaleht Daily Mail avaldas arstide arvamusi, kes teatasid, et naised, kes osalevad 800 m jooksus ja teistel kurnavatel aladel, vananevad kiiremini. Oli siiski ka arglikke vastupidiseid arvamusi, et mehed väsivad joostes samamoodi kui naised.

Isegi ROK-i president H. Baillet-Latour kinnitas, et ta pooldab kõikide naiste eemaldamist olümpialiikumisest ja tuleks tagasi pöörduda Antiik-Kreeka kombe juurde, kus võistlesid ainult mehed. Lõpuks otsustaski IAAFi täitevkomitee keelata naistel joosta pikemaid distantse kui 200 meetrit. Kaheringiline jooks lubati uuesti läbi viia alles 1960. aastal Roomas.

Täna võime kinnitada, et Amsterdami 800 m hirmujuttudel polnud mõistagi alust, sest seal edukalt võistelnud sportlaste eluaastad ei erinenud teiste alade harrastajate omadest. 2.16,8-ga olümpiavõitjaks tulnud sakslanna Karoline Radke-Batschaueri eluaastad olid 1903-1983. Pronksi võitnud rootslanna Inga Gentzel elas 1908-1991, Kanadat esindanud Ukrainas sündinud Fanny Rosenfeld 1904-1969, sakslanna Marie Dollinger 1910-1994. Vaid hõbeda võitnud jaapanlanna Kinue Hitomi suri noorelt tuberkuloosi (1907-1931) ja finaalis viimase, 8. koha saanud 15-aastane Poola koolitüdruk Gertruda Kilos, suri juba 1938. aastal.

Amsterdami mängude kreeka-rooma maadluse kergekaalus suutis suurfavoriit Voldemar Väli oma seisust väärikalt hoida. 1926. ja 1927. aastal Euroopa (sisuliselt ka maailma) meistriks tulnud eestlane oli olümpia maadlusturniiri üks ülekaalukamaid võitjaid. Väli oli eestlaste suurim lootus enne Amsterdami mänge. Tegelikult ainus kindel mees, kellelt medalit oodati ning kes lootusi ei petnud.

Viimast võistluspäeva alustas Väli seisult, kus tal oli kirjas juba neli võitu, neist kolm vastast oli ta seljatanud. Finaalipäeval kohtus Väli kõigepealt Saksamaa soosiku Ernst Steinigiga. Viimane oli hoolimatu ja tugev mees, kes püüdis eestlast iga hinnaga maha murda. Peagi ta jõud aga rauges ning varsti leidis Steinig end õlgadel olevat.

Viimaseks vastaseks teel kuldmedalile oli Rootsi kuulsus Erik Malmberg. Juhtus aga nii, et Väli läks viimase võistluspäeva hommikul rahulikult linna peale jalutama, sest tema teada seisis otsustav matš ees õhtul. Maadlussaalis lõppesid aga kohtumised kiiremini, kui arvata võis ja eestlase–rootslase finaal toodi ettepoole. Eesti esindaja Johannes Villemson jooksis jalad rakku ja helistas kümneid kordi hotelli, kuid Välit seal ei olnud. Viimane ei teadnud kurja undki näha, et teda paaniliselt otsitakse.

Aga rahutus tõi Väli maadlussaali paar tundi plaanitust varem. See oli eestlastele pääsemine. Kiiruga otsiti kusagilt trikoo ja maadlussaapad ning Väli oligi olümpiafinaaliks valmis.

Esimese kümne maadlusminuti jooksul tundus rootslane kerges ülekaalus olevat. Siis võttis Väli end lõpuspurdiks kokku ja hakkas suruma. “Kui mulle meelde tuli, et sellest kümnest minutist kõik ripub, siis hakkasin võtma otse surmavihaga. Ootasin põnevusega kohtunikkude otsust. Olen rõõmus, et kõik niimoodi läks,” olid Väli esimesed sõnad pärast seda, kui kohtunikud ta käe võidu märgiks üles tõstsid. Punktivõit andis Välile olümpiakulla. Kui Väli vastuvõtjad Tallinnas küsisid olümpiavõitjalt näha kuldmedalit, polnud tal “asitõendust” ette näidata. Sest Väli sõitis Amsterdamist ära, ilma et ta isegi oleks näinud kuldmedalit. See saadeti alles hiljem järele.

Osvald Käpa kuldmedal vabamaadluse I kergekeskkaalus oli eestlastele nende olümpiamängude suurim ootamatus. Kreeka-rooma maadlejana Amsterdami sõitnud Käpp otsustas treeningu mõttes kaasa lüüa ka vabamaadluses. Kasutades kreeka-rooma maadluse võtetearsenali, sammus ta seal võidult-võidule.

Nii alistas Käpp taanlase Carlo Tesdorf Jörgenseni, ameeriklase Clarence Berrymani, prantslase Charles Pacome’i ja kohtus otsustavas matšis Norra mehe Birger Nilseniga. “Mehed lähevad kokku ettevaatlikult, kumbki ei riskeeri julgemate kombinatsioonidega. Käpp satub kord parterisse, kuid tõuseb jälle ja tungib peale. Näib, nagu antakse norralasele töövõit, kuid kohtunikud määravad viis minutit lisamaadlust. Käpp viib norralase parterisse ja hoiab teda seal püsivalt…

Hinge kinni pidades oodatakse kohtunikkude otsust. Vilemees sammub Käpa juurde, tõstab selle käe. Kuulutatakse ruuporist “champion olympique”. Tugev aplausikära. Käpp on jõudnud meeldiva võistlusviisiga võita kogu pealtvaatajaskonna sümpaatia,” kirjutas Eesti Spordileht.

Olümpia purjeregatil valmistas suurüllatuse Nikolia Vekšini juhtimisel seilanud “Tutti V” meeskond, kes 6 m klassis võitis pronksmedali. See oli Eesti esimene olümpiamedal võistkondlikul alal.

Meeskonda kuulusid Nikolai Vekšin (23. mai 1887 Haapsalu – 15. jaanuar 1951 Norilsk, Venemaa), Georg Faehlmann (17. september 1895 Vladivastok, Venemaa – 8. märts 1975 Bad Schwartau, Saksamaa LV), Andreas von Faehlmann (1898 Vladivastok – 10. aprill 1943 Bremen, Saksamaa), Eberhard Konrad Roman Vogdt (14. juuli 1902 Kohatu, Läänemaa – 9. veebruar 1964 Oberaula, Saksamaa LV) ja William von Virén (29. aprill 1894 Kärdla, Hiiumaa – 23. november 1956 Stockholm, Rootsi).

Medal võideti suuresti tänu Eesti spordi esimesele suursponsorile Emil Fahlele (21. aprill 1875 Hagen, Saksamaa – 26. juuni 1929 Berliin, Saksamaa), kelle näol oli tegemist ärimehest purjetajaga. 1928. aastal ostis Fahle Stockholmist Norras valmistatud 10 000 krooni maksnud 6meetrise kiiljahi “Tutti V”, komplekteeris jahtklubi liikmetest meeskonna ja kattis kõik olümpiasõidu kulud. Tänutäheks võideti Eestile olümpiaregatilt pronksmedal.

Hiljem oli Fahle spordi-kultuuriseltsi Puhkekodu looja ning klubiruumide ja võimla rajamise toetaja ning võimlemisseltsi Sport liige ja toetaja.

Võimlemise naiste võistkondlikus mitmevõistluses kuulus viie riigi konkurentsis esikoht Hollandile. Kulla võitnud naiskonnas oli viis juudi rahvusest sportlast, kelle elutee lõppes Teise maailmasõja päevil natside koonduslaagrites. Helena Nordheim (hiljem Helena Kloot-Nordheim) hukati koos abikaasa Abrahami ja 10-aastase tütre Rebeccaga 2. juulil 1943 Sobibori koonduslaagri gaasikambris. Anna Polak (hiljem Anna Dresden-Polak) ja tema 6-aastane tütar Eva surid 23. juulil 1943 samuti Sobibori koonduslaagris. Estella Agsterribe (hiljem Estella Blits-Agsterribe) kaotas elu Oświęcimi koonduslaagris 17. septembril 1943 koos 6-aastase tütre Nanny ja 2-aastase poja Alfrediga. Judikje Simons (hiljem Judikje Themans-Simons) suri koos abikaasa Bernardi, 3-aastase poja Leoni ja 5-aastase tütre Sonjaga samuti Sobibori koonduslaagris. Ainsana neist elas sõja üle Elka de Levie (hiljem Elka Boas-de Levie), kes suri 12. detsembril 1979. Ka üks Hollandi naiskonna treeneritest, juudi päritolu Gerrit Kleerekoper hukati abikaasa Kaajte ja 14-aastase tütre Elisabethiga Sobiboris 2. juulil 1943, samal päeval kui Helena Nordheimgi.

Amsterdami olümpia tõstevõistlused olid mitmeski mõttes revolutsioonilised. Kahel päeval, 28. ja 29. juulil, toimunud tõstevõistlustel kasutati esmakordselt olümpiamängudel ketaskange. Seni olid kasutusel olnud n-ö kerakangid.

Esmakordselt võisteldi olümpiamängudel klassikalises kolmevõistluses: kahe käega surumine, kahe käega rebimine ja kahe käega tõukamine. Nii jäi see paika kuni 1972. aasta Müncheni olümpiamängudeni, mille järel kaotati surumine ning kolmevõistlus asendus kahevõistlusega.

Ameeriklaste edu olümpia ujumisbasseinis aitasid oluliselt kasvatada Euroopa päritoluga naisujujad. 100 m vabaujumises võitis USA-le kulla 17-aastane Leedu päritoluga Albina Osipowich (1911-1964), kelle auks tema kodulinnas Worcesteris korraldati pärast olümpiat pidulik paraad. Linnavalitsus kinkis olümpiavõitjale õpingute jätkamiseks 4000 dollarit.

400 m vabaujumises maailmarekordiga võidutsenud Martha Norelius (1909-1955) oli aga Stockholmis sündinud rootslanna. Mõlemad sportlased, kelle elutee jäi lühikeseks, kindlustasid USA nelikule võidu ka 4x100 m vabaujumises.