Johan Laidoner

Sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner on Eesti iseseisvuse ajaloo karismaatilisemaid isiksusi, kellel oluline koht ka meie olümpialoos. Ligemale üheksa aastat EOK tegevust juhtinud Johan Laidoner viis Eesti olümpiavõistkonna 1936. aasta Berliini mängude suurvõitudeni. Nõukogude okupatsiooni algul kindral Laidoner vahistati ning viimased 13 eluaastat pidi ta veetma Venemaa vangilaagrites.

Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884. aastal Viljandimaal Viiratsi vallas. Hariduse omandas Viljandi, Vilno ja Peterburi koolides. 1902. aastal alustas tulevane kindral oma sõjameheteed, asudes õppima Vilno sõjakooli. Tsaariarmees teenides tõusis Laidoner diviisi staabiülemaks. 20. detsembril 1917 nimetati Laidoner 1. Eesti diviisi ülemaks ja sealt algas tema kuulsusrikas käekäik Eestimaal.
 
23. detsembril 1918 määrati Laidoner esmakordselt Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks ning ta viis Vabadussõja võiduka lõpuni. Teistkordselt määrati Laidoner ülemjuhatajaks 1. detsembril 1924 pärast kommunistide mässukatset ning kolmandat korda 12. märtsil 1934. Johan Laidoner oli tähtsamaid isikuid Eesti riigi loomises ja iseseisvuse hoidmisel. Just suure autoriteedi tõttu valiti ta 1924. aastal vastloodud EOK eluaegseks liikmeks.
 
"Kindral Laidoner tundis inimesi - omadus, mida nõutakse kõikidelt suurtelt juhtidelt. Tal kujunes kiirelt mingisugune aimdus oma kaastööliste ja alluvate juhtide iseloomust ja võimetest. Ta eksis vähe," on iseloomustatud Johan Laidoneri.
 
Laidoneri tugevuseks hinnati julgust ja sirgjoonelisust. Sellest annavad tunnistust tema sõnad Riigikogus, kus hääli kaubeldi:

"Mina hääletan selle poolt, mis mina heaks arvan, ja kui see mulle ei meeldi, siis ütlen ma lihtsalt ei. Võibolla, et teised Riigikogu liikmed teistviisi teevad, mina saan aga seda ka tulevikus nii tegema."
Seda iseloomujoont vajati ka Eesti spordiorganisatsiooni ülesehitamisel ning kindral ei öelnud abist ära. Aastatel 1924 - 1931 oli ta EOK abiesimees, juhtides viimasel neljal aastal ka Spordi Keskliidu tööd. Kui dr. F. Akel 1931. aastal loobus EOK esimehe kohast, täitis Laidoner kolm järgmist aastat esimehe kohustusi. 1934. aasta jaanuaris toimunud uue juhatuse valimisel sai Johan Laidoner endastmõistetavalt EOK uueks esimeheks. Ta täitis neid kohustusi elu lõpuni.
 
Eesti spordiliikumise 20. aastapäeval ütles kindral Laidoner: "Olen jälginud meie spordiliikumist rahuldustundega. Olen andnud talle osa endast ja annan seda ka edaspidi, sest olen hinnanud temas esmajärgulise tähtsusega riiklikku tegurit igale rahvale, kes tahab olla terve, elujõuline ja võimas… Eesti spordiliikumine on üle elanud tõususid ja mõõnasid. Viimased aastad on olnud suure tõusu tähe all, mida on põhjustanud raugematu edasipüüe ja tubli endaalgatus. Minu soov on, et praegune raskem olukord üksnes ergutaks veel suuremale edasipüüule."
 
Kindral Laidoner jäi oma rahvaga ka raskel 1940. aastal, kuigi talle tehti ettepanek Eestist lahkuda. "Ma seisin meie riigi sünni juures, olen kandnud Eesti riigimehe purpurmantlit, olin teine isik Vabariigi Presidendi kõrval, ma jään oma rahva juurde, ei lahku siit mitte ja jagan Vabariigi Presidendiga meie saatust," vastanud ta keelitajatele.
 
Tolle saatusliku aasta 19. juulil küüditati Johan Laidoner koos abikaasa Mariaga Viimsi talust N. Liitu. Esialgu hoiti kindralit vangistuses Moskvas, siis Pensas. Sealt jõudis kasupoja Alekseini 3. aprillil 1941 kirjutatud viimane sõjaeelne kiri, milles Laidoner kirjutab: "Meie tunneme, et Eesti on meid enesest nagu väljatõuganud ja siin meil assimileeruda on väga raske, sest liig palju omast elust, jõust ja tööst oleme pühendanud Eestile ja seda ei saa elu minevikust väljavisata ja meie ei tahagi seda."
 
EOK esimees kindral Laidoner vaevles vangipõlves ka 1952. aastal, kui ROK Eesti Olümpia Komitee olematuks vaikis ja N. Liidu Helsingi olümpiale kutsus. Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Sverdlovski oblastis.
 
Loe lisaks ka Johan Laidoneri biograafiat ESBL-st