50 km suusamaratoni starti asus Sankt Moritzis 28 võistlejat. Peafavoriidiks peeti üksmeelselt rootslast 30-aastast Nils Karlssoni ehk Mora Nisset, nagu teda kõikjal tunti. Rootslase kontos oli palju suuri võite rahvusvahelisel areenil, kuid olümpiakuld tal veel puudus. Sõda oli röövinud mehelt kõige magusamad sportlaseaastad.

9. aprillil 1940 pidid Rootsi armee 10. kompanii sõdurid, nende hulgas ka Nils Karlsson, pääsema sõjaväeteenistusest. Samal päeval aga juhtus paarisaja kilomeetri kaugusel tragöödia: saksa 163. diviis kindralmajor Erwin Engelbrechti juhatusel tungis Norrasse ja enne, kui pool päeva sai läbi, oli Oslo vallutatud. Rootsi valitsus, tajudes ohtu, tühistas kõik puhkuse ja errusaatmise load ning määras armee peamised löögijõud Norra piirile. Sinna marssis ka 10. kompanii ja Nils Karlsson.

Karlsson oli kompanii parim suusataja ja nii tehti temast sidemees, kes kolm korda nädalas pidi suusatama mõnda kaugemasse valvepunkti. Rootsi ei usaldanud Hitler tungida, kuid midagi sõja tõelisusest sai Mora Nissegi tunda. Päevast päeva voolas Norrast põgenikke.

Ühel päeval saabus piiripunkti viis sõiduautot. Karlsson ja ta kaaslased peatasid sõidukid dokumentide kontrollimiseks. Tekkis hauavaikus, kui selgus, et põgenikeks olid Norra kuningas Haakon, peaminister ja teised kõrgemad ametnikud. Peakorterist Falunis saabus rügementi karm käsk - saata tulijad tagasi. 10. kompanii sõdurid täitsid käsku. Noruspäi istus talispordi tuline austaja, kuningas Haakon autosse, et pöörduda tagasi sinna, kust oli tulnud.

Norra püsis anastajate käes 1945. aasta kevadeni. Rootsi jäi sõjast puutumata. Karlsson pääses sõjaväest ja pöördus tagasi suusarajale. Varsti polnud ta enam mitte rügemendi, vaid kogu Rootsi parim suusataja.

Samal ajal sai temast ka Mora Nisse - see oli nagu perekonna- ja eesnimi kokku. Nils Karlssonist ei teadnud keegi suurt midagi. Hüüdnime sai suusataja aga sellest, et ta oli sündinud Moras, seal oli ta kodu. Karlsson kirjutas end suusaajalukku Vasaloppetil, 90 km pikkusel suusamaratonil Sälenist Morasse.

Kümme korda startis Nisse Vasaloppetil ja üheksa korda lõpetas selle võitjana (1943, 1945 - 1951, 1953). Neist seitse võitu saavutas järjestikku, mis on unikaalne ja ületamatu saavutus! Tema võit 1950. aastal oli legendaarne - veel enne, kui keegi teine võistlejatest oli finišisse saabunud, andis Karlsson juba mitmeid intervjuusid, kõneles printsess Sibyllaga ja vestles rahvaga, et siis õigeks ajaks tagasi tulla, õnnitlemaks teise koha saajat, kes kaotas talle 21 minutiga. Vaid üks kord jäi Mora Nisse Vasaloppetil teiseks. See oli 1944. aasta talvel. Siis oli umeålane Gösta Andersson finišis temast ühe sekundi võrra kiirem.

Elu parimas vormis oli aga Karlsson just selsamal 1944. aastal. See pidi olema olümpiatalv, kuid maailmas möllav sõda lükkas spordipeo edasi, teist korda järjest. Sel talvel tuli Karlsson Rootsi meistrivõistlustel Bodenis neljakordseks võitjaks, võttes kõik, mis võtta oli. Ta oli parim nii 15, 30 kui ka 50 km distantsil ja saavutas lisaks kiireima etapiaja 4 × 10 km teatesõidus.

Neli aastat hiljem oli 55 miljonit inimelu nõudnud sõda möödas ja Sankt Moritzisse saabusid need, kes tapatalgutest eluga pääsenud. Mora Nisse tuli sinna võtma seda, mis talle kuulus - olümpiavõitu. See andnuks talle lõpliku õiguse võtta endale 1940. aastate suusakuninga kroon. Ta oli 30-aastane ja rikkaliku kogemustepagasiga.

Siiski ei tundnud Karlsson ennast täielikult, täpsemalt küll oma keha üht nõrkust. Nimelt ei tahtnud ta organism kohaneda Sankt Moritzi hõreda õhuga. Asus ju võistluspaik 1820 m üle merepinna.

Juba 15 km distantsil ilmnes hapnikupuudus. Rootslased said küll kolmikvõidu, kuid nende neliku nõrgim oli viienda kohaga Karlsson. Kolm päeva hiljem toimunud 4 x 10 km teatesuusatamiseks, kus Rootsi saavutas mäekõrguse võidu, jäeti Mora Nisse meeskonnast välja. Järgmistel päevadel ronis ta üksi harjutama mägedesse, nii kõrgele kui sai. Sellest oli abi, hingamine muutuski kergemaks.

Ja oma viimast võimalust püüda olümpiakulda ei lasknud Karlsson enam käest. 6. veebruaril sõidetud 50 km maratonis pälvis ta ülekaaluka võidu.

Tšehhoslovakkia jäähokimeeskonnas võitis olümpial hõbemedali Jaroslav Drobný (1921-2001). Mitmekülgne sportlane, kes 1947. aastal oli aidanud tšehhidel-slovakkidel võita jäähokis esmakordselt MM- ja EM-tiitel. Tema hokikarjäär jäi aga lühikeseks, sest Drobný põhialaks oli siiski tennis. Juba 1946. aastal oli ta Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel jõudnud finaali. 1949. aastal Šveitsis Davise karikamängu ajal palus aga spordikuulsus poliitilist varjupaika ja enam oma sünnimaale tagasi ei pöördunudki. Saanud Egiptuse kodakondsuse, võitis ta tennises meeste üksikmängus kolm Suure Slämmi turniiri: 1951 ja 1952 Prantsusmaa lahtised meistrivõistlused ja 1954. aastal Wimbledoni turniiril. Lisaks mängis veel neli korda Pariisis ja Wimbledonis finaalis. Drobný oli esimene vasakukäeline mängija, kes Wimbledonis võitnud.

Drobný kuulus maailma kümne tugevama üksikmängija hulka aastatel 1946-1955. karjääri jooksul võitis kokku 130 turniiri. Alates 1959 asus elama Londonisse. 1983. aastal valiti Tennise Kuulsuste Halli liikmeks. 2000. aasta Sydney olümpial mängis Tšehhi jalgpallikoondises tema nimekaim Jaroslav Drobný.

Teistkordselt talimänge korraldanud Šveits võitis esimese kuldmedali alles 31. jaanuaril 1948, mil kahebobidel võidutses kodupubliku rõõmuks nende teine ekipaaž Felix Endrich ja Friedrich Waller. Viis aastat hiljem võitis Endrich (1921-1953) kahebobil Garmisch-Partenkirchenis ka maailmameistritiitli. Ent viis päeva hiljem juhtis ta MM-võistluste rajal juba Šveitsi neljabobi, kui kelk paiskus “surnud mehe kurvis” rennist välja ja lendas vastu puud. 31-aastane Endrich sai peaaegu silmapilkselt surma.

Mäesuusatajatel oli esimese alana kavas kiirlaskumine. Meestest peeti peafavoriidiks Teise maailmasõja aegse Prantsusmaa vastupanuliikumise võitlejat Henri Oreilleri (1925-1962). Prantslane oligi olümpiarajal täis enesekindlust, näidates kaasvõistlejatele, et neil pole tema vastu lootustki.

Oreiller laskus 3750-meetrisel rajal nagu akrobaat, lennates üle kinkude kuidas juhtus, kuid säilitas iga õhulennu järel kindlalt tasakaalu. Tasuks kuldmedal koguni 4,1-sekundilise eduga austerlase Franz Gabi ees. See võimaldas tal kaks päeva hiljem võita kokkuvõttes kuldmedali ka alpi kahevõistluses. 5. veebruaril tõmbas mängude edukaim sportlane pronksmedaliga slaalomis oma edukale olümpiale joone alla.

Pärast 1950. aasta Aspeni MM-võistlusi jättis Oreiller lõplikult suusarajad, jätkates juba autoroolis. Val d’Isere’is sündinud olümpiavõitja oli fanaatiline autovõidusõitja, saavutades edu ka autopiloodina. Kuni hukkus 7. oktoobril 1962 Pariisis Monthlery ringrajal toimunud võistlusel.

USA iluuisutaja Richard Totten Button oli Sankt Moritzi talimängudeks täiustanud oma kava niisugusele tasemele, mille sooritamist ei pidanud keegi võimalikuks. Kui konkurendid piirdusid tuttavate ühekordsete axel’ite, paulsen’ite, lutz’ide ja salchow’ide hüpetega, sooritas Button need duublitena, tehes kaks täistiiru, enne kui maandus graatsiliselt ühel uisul. Ta näis viibivat kogu aeg õhus ning tema kaskaadid ja välkkiired tiirud ühelt hüppelt teisele lausa jahmatasid publikut. Buttonist sai esimene Ameerika iluuisutaja, kes naasis olümpiamängudelt koju kuldmedaliga.

Kodumaal rünnati teda kohe ettepanekutega hakata elukutseliseks. Pakkumised tõusid kuni 100 000 dollarile, kuid Dick keeldus. Saanud Harvardi ülikooli tudengiks, otsustas ta lõpetada korralikult stuudiumi ning kaitsta olümpiavõitu 1952. aastal Oslos.

”Oli raske veenda inimesi, et minu õpingud Harvardis ja olümpiavõidu kaitsmine tähendasid mulle kaugelt enam kui profitegevus,” rääkis Button.

Mõned konkurendid püüdsid tema hüppeid ära õppida, kuid Button jättis alati midagi uut varuks. Kui keegi saigi duubli kätte, sooritas Dick selle kaks korda järjest. Tema järgmine eesmärk oli kolmekordne axel - alustades ühelt jalalt, selg ees sõites, sooritades kolm täispööret ja maandudes samale uisule. 21. veebruaril 1952 sooritas Dick Button Oslo Bisletti staadionil esimese iluuisutajana võistlustel edukalt kolmekordse hüppe. See tõi talle ülekaalukalt teise olümpiavõidu.

Rootsi nimekas kiiruisutaja Ǻke Seyffart (1919-1998) lootis mängudelt võita vähemalt kolm kuldmedalit. 500 meetris saavutatud 10. koht rootslast eriti ei kurvastanud, sest seal ta medaliplaane ei pidanud. Aga juba esimene lemmikdistants, 1. veebruaril sõidetud 5000 m, pakkus tõelist meelehärmi. Seyffarth läbis distantsi medalit kindlustavas tempos, kui korraga ronis talle uisurajale ette pildistav fotograaf. Seyffarth põrkas mehega kokku ja kaotas kogu sõidurütmi. Protokolli läks vaid 7. koht.

Juba järgmisel päeval oli ta 1500 m kindlalt kullakursil. Tema vaheajad olid paremad maailmarekordi graafikust, kuid siis sai saatuslikuks hõre õhk, mida tempokalt alustanud rootslane oli alahinnanud. Ära vajunud lõpule tuli siiski hõbemedal.

Alles 3. veebruaril sõidetud 10 000 m sai rootslane oma tahtmise, võites lõpuks ülekaalukalt kuldmedali. Nii et neljast üks.

Sankt Moritzis hõivas Sonja Henie vabaks jäetud olümpiavõitja pjedestaali 19-aastane kanadalanna Barbara Ann Scott. Iluuisutajana meenutas ta Heniet kahest olulisest vaatevinklist: ta tormas võistlusse - mida ägedamalt, seda parem - ja ta oli meister kohustuslike figuuride sooritamisel. Kaheksa tundi päevas 12 aasta jooksul harjutas Scott figuure. Neid oli kokku 70 - kõik kaheksafiguuri kombinatsioonid ja variatsioonid.

“Minu päevil,” ütles Scott, “ei teadnud sa kuni viimase õhtuni, millist kuut 70 figuurist tuleb sooritada. Pidid tõepoolest neid kõiki teadma.” Barbara sõbrad Minto Uisuklubist Ottawas arvutasid kord välja, et ta uisutas päevas 11 miili, täites vaid kohustuslikke figuure. Võistlustel asus Barbara Ann Scott mäekõrguselt juhtima kohe koolifiguuride järel ja edu jätkus ka tema vabakavas. Oma hiilgeaastatel 1947-1948 oli ta rahvusvahelistel võistlustel võitmatu. Pärast hoolgavat 1948. aastat ehtis tema näopilt Time’i esikaant ja olümpiavõitja vahakuju pandi välja madame Tussaud’ muuseumisse Londonis. Pärast olümpiamänge siirdus Scott profileeri.

Belgia bobisõitja Max Houben (1898-1949) oli Sankt Moritzis neljabobil hõbemedalit võites vana 49 aastat ja 278 päeva. Ta jäigi 20. sajandil vanimaks taliolümpiamängudel medalivõiduni jõudnud sportlaseks. Pärast seda suurt saavutust jäi mitmekülgsel olümpiaveteranil elada vaid aasta.

5. mail 1898 Lieges sündinud Max Houben jõudis olümpiaareenil juba 1920. aastal, mil ta võistles kodustel Antwerpeni mängudel sprinterina. Houben, kelle isiklik rekord 100 m oli siis 10,8, tegi kaasa 200 m ja 4 x 100 m teatejooksus. Pikas sprindis jõudis ta vahejooksu. Lõpetanud kergejõustiklasena karjääri, alustas Houben bobisõidu harrastamist.

1928, 1932 ja 1936 võistles ta kolmel järjestikusel taliolümpial, kuid erilise eduta. Pärast Teist maailmasõda keelitasid sõbrad teda bobisõidus jätkama ning vanameister sai uue hoo. 1947. aastal jõudis ta MM-võistlustel esimeste medaliteni: saavutades kahebobil hõbeda ja neljabobil pronksi. Sankt Moritzi talimängudel võidetud hõbe polnudki enam suur üllatus. Houben püstitas sellega veel ühe ainulaadse rekordi: võitis esimese olümpiamedali 28 aastat pärast olümpiadebüüti. Midagi sellist pole vastu panna ka suvemängudelt.

1949. aasta MM-võistlustel Lake Placidis olid belglased juba peamised esikohapretendendid. Kahese bobi kontrollsõidul 10. veebruaril aga lendas olümpial 4. koha saanud ekipaaž Max Houben – Jacques Mouvet rajalt välja. Roolimees Mouvet sai raskeid seljavigastusi, kuid Belgia kuulsaim bobisõitja Houben suri kohapeal. Houbeni mälestuseks otsustai MM-võistlused lõpetada.

Meeste 500 m kiiruisutamine pakkus medalitseremoonia läbiviijatele jälle tõsist peamurdmist. Välja anti koguni kolm hõbemedalit: norralane Thomas Byberg ja ameeriklased Ken Bartholomew ning Bob Fitzgerald said ajaks 43,2. Kulla võitnud Finn Helgesenile (Norra) kaotati 0,1 sekundiga. Tseremoonia ajal seisis Byberg teise koha poodiumil, ameeriklased pandi aga kahekesi kolmanda koha poodiumile. Seejuures Fitzgerald pidi ühe jalaga veel maad toetama.

Võistluse tasavägisusest annab tunnistust see, et kuuendat kohta jäid jagama koguni neli uisusprinterit.