Ateena 2004 Jüri Jaanson

Jüri Jaanson - viiendal katsel olümpiahõbe!
Enn Hallik
Ilmunud raamatus Ateena 2004. XXVIII suveolümpiamängud.

Sydney olümpia tuli on vaevalt kustunud ja sportlased koju jõudnud, kui Eesti sõudekoondise vanemtreener Jaan Tults esineb paljusid imestama paneva avaldusega. Nelja aasta pärast Ateenas peab Eesit sõudmine saama medali ja üks selle medali saajaist peab olem Jüri Jaanson, deklareerib Tults.

Tema pressis kõlama pandud lause peale ütlevad nii mõnedki spordiasjatundjad lihtsalt: “Ahah.”
Ja ajavad häirimatult oma tähtsat asja edasi. Teised arutlevad: “Nunuh, eks järgmiseks olümpiatsükliks ole ju raha vaja.”



Kolmandad kehitavad õlgu: “Jaanson saab ju kohe pärast Ateenat 39, ei tea, kust talle see medal.”
Legendaarne soomlane Pertti Karppinen võitis oma kullad Montrealist Los Angeleseni 23-,27-ja 31-aastasena, sai 1988. aastal Soulis noore Jaansoni ees veel seitsmenda koha, aga neli aastat hiljem Barcelonas 39-aastasest soomlasest enam meest ei olnud. Legendaarne inglane, viiekordne olümpiavõitja sir Steve Redgrave on siiski reeglit kinnitav erand. Nii see Tultsi täiesti kaine peaga püstitatud ülesanne esialgu riiulile jääbki.

//

Ja koidabki 21. august 2004. Ime kestab: on küll veidi vastutuult, aga ilm ei sega sõudmismedalite väljaselgitamist. Eestlased ootavad oma imet.


Meeste ühepaatidel kuuliuvad kesmised, favoriitide rajad kahekordsele maailmameistrile Olaf Tuftele ja meie Jaansonile, nende kõrval on Vaclav Halupa ja Santiago Fernandez, äärmised rajad jäävad Ivo Janakievile ja Tim Mayensile.


Huvitav, kui mitmesajas (või tuhandes?) kord see on 20 aastat tagasi tippvõistlemist alustanud Jaansonil paadiotsaga stardisilla küljes olla? Igatahes ei paista temast välja närvilisust.


Start! Võimsalt läheb Chalupa, tõmmates end rivi ette. Jaanson on 500 meetri märgis kuues ehk viimane, kaotades tšehhile koguni 2,5 sekundiga. Kas mees ei jaksa? Või on tal sarnane taktika nagu viimasel väga edukal MM-il 1995. Aastal, kui ta jäi alguses pkalt viimaseks ehk sõudjate keelepruugis “sügavikku” ja sööstis siis väsima hakkavaid rivaale püüdma nagu näljane haug?


“Mu start ei olnud kõgie parem, aga ma ei kavatsenudki kohe tulistada,” väidab Jaanson hiljem. “Millised olid Chalupa plaanid, ma ei tea. Võimalik, et ta tahtis ette mines mind oma lainesse jätta ja probleeme tekitada.”


Poolel maal hakkab saama selgeks, et Chalupa läks avantüürile ja selles sõidus on targemaid peremehi. Kõik kuus finalisti on peaaegu ühel joonel, aga juba juhib Tufte. Chalupa on veel teine, aga Jaanson on rahulikult sõudes jõudnud kolmandaks.


Edasi kontrollivad sõitu kaks meest, Tufte ja Jaanson. 1500 meetri märgis on eestlane 0,42 sekundiga peal, veel kolmandana tulev Chalupa on maas 1,56 sekundiga. Aga nüüd juhtub see, millele vihjas treener Thor Nilsen. Pressitribüüni monitorist on selgelt näha, kuidas Tufte vaatab korraks Jaansoni poole ja vajutab sisse järgmise käigu. Ning läheb püüdmatult oma esimese olümpiakulla poole. Jaansonil hakkab raske ja kuna tagant läheneb alates eelsõidust tõusvas joones esinev Janakiev, tekib eestlastel hirm, et kaotame kulla järel ka hõbeda. Aga ei, Jaanson ületab paarisajameetrise surnud punkti, kustumine tuleb ka bulgaarlasel ja meie mees saab viiendal üritusel oma esimese olümpiamedali. Ning mitte ainult medali, vaid hõbeda.

“Tore, super,” hüüab Jaansoni eratreener Igor Grinko. “Ja kuldki oli nii lähedal.” 

Tufte ja Janakiev suudavad finiši järel rõõmu välja näidata. “Olen seda medalit kümme aastat oodanud,” hõiskab bulgaarlane. “Olin distantsi lõpus spurdiks võimeline, see tõi mu pjedestaalile. Nüüd hakkan mõtlema Pekingile.”

“Kuld lubab mul unustada raske töö, mis selle nimel tehtud,” räägib Tufte. “Täna oli minu päev. Kui Chalupa alguses ette tuiskas, kartsin, et ta tapab mu, aga distantsil jaksasin teistest rohkem.”

Jaanson on nii läbi, et vajub paadisillale koguni kümneks minutiks selili. Kui ta lõpuks püsti saab ja intervjueerijate ette taarub, ei suuda endast võistluses kõik andnud mees suurt mõistlikku öelda. Veidi hiljem medalimees kontakte ei pelga.

“Kui 700 meetrit oli sõidetud ja pilt selginema hakkas, mõtlesin, et võin selle sõidu võita,” kommenteerib Jaanson. “Aga siis hakkasin aru saama, et kiirus on minu jaoks liiga suur ja ma ei jaksa seda hoida. 200 viimast meetrit olid mulle väga rasked, aga olen rõõmus, et suutsin vastu pidada. Kui kokkuvõtlikult öelda, siis võtsin Ateena olümpiafinaalis selle, mille Tufte mulle jättis.”


Küsimusele, kas nüüd on unistus lõpuks täitunud ja kas 21. august 2004 on tema elu kõige õnnelikum päev, vastab parandamatu maksimalist Jüri Jaanson: “Muidugi olen ma olümpiamedali üle väga õnnelik. Aga ärme unustame, et 1990. aastal Tasmaanias maailmameistriks tulles võitsin ma ju kõiki, siin ühele mehele siiski kaotasin.”

Foto: Mati Hiis