Meenutades olümpiamedaleid: aitäh, Erika!

Aitäh, Erika!
Tiit Karuks
Ilmunud olümpiaraamatus Barcelona '92. XXV olümpiamängud

31. juulil on kogu Eesti delegatsiooni raskekahurvägi Vall de’Hebronis. Teel velodroomile kohtan pressibussis vana tuttavat, Chicago Tribune’I olümpiakolumnisti Phil Hershi. – “Kui Salumäe täna võidab, kirjutan Tribune’ile suure esiküljeloo temast, Eesti spordist ja Eestist. Nii et täna on trekil mitmes mõttes uured panused,” selgitab Phil naerdes. “Võid siinsamas bussis looga alustada, Erika võidus pole mingit kahtlust,” vastan enesekindlalt. “Kohtumiseni olümpiavõitja pressikonverentsil!” hõikab Phil hüvastijätuks.

Leian finišisektoris soodsa koha – mitte liiga kaugel ja mitte liiga lähedal. Näen Erikat rullidel soojendamas. Leonov, käed risti rinnal, seisab sealsamas. Märkan Eesti kolooniat: Imre Tiidemann sinimustvalgega, Indrek pertelson, Heino Lipp, Tõnu Lume, Arnold Green…
Heidan pilgu olümpiavelodroomi ümbritsevaile rohelusse uppunud mägedele, tunnen endasse voogamas rahu ja kindlust. Milleks närveeridagi? Ta teeb selle ära.
Siis on nad stardis. Souli olümpiavõitja, kahekordne maailmameister Erika Salumäe ja 1991.aasta MM-hõbe Annett Neumann.
Passi nüüd peale, Phil!



Esimene sõit. Eesti raadio reportaažist:

Head kuulajad koduvabariigis! Surugem pöidlad pihku, sest naiste sprindi esimene finaalsõit on algamas. Nagu neli aastat tagasi Soulis, on taas vastamisi eestlanna ja sakslanna. Erika läheb ette, pedaalib varitsevalt esimesse kurvi. Meil oli pikka aega tema sportlik vorm teadmata, aga juba finaali jõudmine on tore kordaminek.
Esimene ring hakkab läbi saama. Erika tõmbab üles trekiovaali serva. Päris seisma ei jää, seirab sakslannat üle vasaku õla. Esimene ring saab täis. Seda teeb ka sakslanna. Kelle närvid on raudsemad, kelle tasakaal kindlam?
Erika läheb liikvele, läheb kurvi. Tempo kasvab, vastassirge avaneb. Sakslanna tõmbab ülespoole. Erika vaatab üle parema õla tagasi ja jätkab siseringil. Teine kurv, sirge, õige pea algab viimane ring. Erika vaatab veel kord tagasi.
Ja nüüd sisi viimane ring. Erika läheb esimesena, kolm-neli meetrit on vahet. Minnakse esimesse kuri, sakslanna läheneb. Vastassirge, Erika tõuseb sadulast, kogu jõud läheb spurti. Sakslanna tõmbab kurvis peaaegu kõrvale. Kas saab mööda? Finišisirge avaneb.. Oh, sakslanna möödub ja võidab esimese sõidu. Finišis on vahe enam kui rattapikkus.

Teine sõit, Eesti raadio reportaažist. 
                     
Head kuulajad, Eestis, otsustavad hetked meile! Kes saab Barcelona suvemängude sprindikulla, kes hõbeda? Kas võidutseb noorus või kogemused? Salumäe on olnud olümpiahooajal nii oma startides kui lubadustes tagasihoidlik, ometi on Erika leidnud Barcelonas tähelepanuväärse vormi. Erika on korra siinsamas Vall d’Hebroni trekil Neumanni juba alistanud – see oli sprindivõistluste teises ringis. Esimeses finaalsõidus oli 22-aastane sakslanna aga viimastel meetritel teravam.

Nüüd on siis teine raund. Kui võidab Neumann, on tema olümpiavõitja. Kui Erika, kohtutakse kolmandas otsustavas sõidus.On Annett Neumanni kord ette minna: meenutagem, et esimese sõidu algus oli väga ettevaatlik. Erika jäi siin finišisirgel isegi enljaks-viieks sekundiks seisma. Sellist taktikat kasutatakse sprindis tihti, püütakse vastast psühholoogiliselt kombata. Praegu ollakse juba vastassirgel. Neumann on ees, jälgib üle vasaku õla Erikat. Salumäe on kollasel rattal, ilusas fosforiseeruvas kombinesoonis. Meie ees rullub psühholoogiline heitlus tiitlikaitsja ja noorukese sakslanna vahel. Erika on kogenud võistleja, kes teab, mida teeb, ja oskab otsustavateks hetkedeks vormi tõusta.
Teine ring. Kurv, vastassirge, Erika varitsemas Neumanni selja taga. Erikal oli veerandfinaalis närvesööv heitlus Galina Jenjuhhinaga. Seisul 1:1 otsustavas sõidus oli Erika taktikaliselt küpsem, võimsam ja võitis.. Ja nüüd läks Erika ette!


Minnakse viimasele ringile, Erika sõidab siseringi, sakslanna üritab kõrgemal kiirust koguda. Analoogiline olukord oli ka esimeses sõidus. Viimane kurv, Erika tuleb seest, sakslanna väljaspoolt. Neumann üritab Erika kõrvale jõuda. Kas Erika kiirus peab vastu? Pidas! Erika võitis teise sõidu! Erika närvid pidasid vastu, Erika on kullakonkurentsis. Seis pärast kahte sõitu – 1:1.
Raske oli seda põnevusfilmi kommenteerida – küll tahaks, et Erika tooks Eesti Vabariigile esimese kuldmedali pärast 1936. aastat, pärast meie viimast iseseisvusaegset olümpiat.

Kolmas sõit. Eesti raadio reportaažist.

Seis on 1:1. Kes selle sõidu võidab, on olümpiavõitja. Erika on olümpiavõidu rõõmu korra juba tundnud. Miks mitte seda täna korrata?! Esimene kurv on läbitud. Sakslanna on ees, vastassirgel hästi aeglaselt pedaale vajutamas. Erika jälgib Neumanni iga lihasevõbelust, et otsustavat spurti mitte maha magada. Sakslanna liigub teises kurvis võrdlemisi madalale. Erika on küllaltki kaugel, seitse-kaheksa meetrit tagapool. Nüüd ollakse laial sinisel joonel, tullakse finišisirge algusse. Kõik see on alles esimene ring. Rünnaku-ja kaitsetaktika on mitu-mitu korda läbi mängitud, tugevad-nõrgad küljed teada.

Esimene ring sai läbi. Sakslanna on ees, Erika mõnevõrra kõrgeal oma hetke passimas. Tempo hakkab tasapisi tõusma. Vastassirge alguses on sakslanna endiselt ees. Erika tõmbab taas natuke kõrgemale. Poolteist ringi jääb finišini. Sakslanna tõuseb sadulast ja Erikagi on tõusnud pedaalidele. Tullakse kurvist välja. Kes ründab esimesena?

Erika tõmbab sakslannast mööda ja läheb esimesena viimasele ringile. Läheb esimesena ka viimasesse kurvi. Sakslanna on natuke kõrgemal, kolm-neli meetrit tagapool. Finišisirge avaneb. Nüüd pöidlad pihku! Erika on veel ees, kuid sakslanna tõmbab paremalt poolt kõrvale… Kas tuleb olümpiavõit Eestile? Tuleb! Erika on sprindivõitja, Erika on kahekordne olümpiavõitja! 31. juuli on suurpäev Eestile ja Erika Salumäele!

Erika on auringil. Tervitab publikut. Lärm on kõrvulukustav. Näen vastastribüünil tohutu suurt sinimustvalget. See pilt läheb televisiooni kaudu maailma: heledapäine poiss lehvitamas Eesti lippu ja pühkimas pisaraid. Hiljem, Tallinnas, kingib ta lipu Erikale. Erika tervitab tribüünil möllavaid kaasmaalasi. Tuleb siis rattalt maha, suudleb ja embab Leonovit. Jätkem see kuupäev meelde: 31. juuli 1992.

//

On pidulik hetk, autasustamisele sammuvad naiste sprindi medalivõitjad Erika Salumäe, Annett Neumann, Ingrid Haring. Kolm suurt ratturit, kolm konkurenti.
Tribüünil heljuvad sinimustvalged. Kohal on suur osa Eesti delegatsioonist. Näen Heino Lippu, näen tema silmis liigutust. Mis ei õnnestunud Lipul, läks korda Erika Salumäel.



Kolm medaliomanikku seisavad pjedestaali taga. Erika, kolmest noorest naisest kõige hapram, osutus ometi kõige sitkemaks. Diktor tutvustab autasustajaid. Kohe-kohe tõuseb Erika pjedestaali kõrgeimale astmele. Kohe-kohe mängitakse Eesti hümni. Kohe-kohe kerkib keskmisesse masti sinimustvalge. Olümpiavõitja esindab Eestit ja tem animi on Erika Salumäe, kuulutab diktor.
Erika on pjedestaali kõrgeimal astmel. Publik aplodeerib, eestlsaed on õnne tipul. Erika Salumäele pannakse kaela tema teine olümpiakuld, Erika saab ülle viie olümpiarõngaga valge särgi, mis sümboliseerib seda, et Eesti on taas olümpiaperes, et Eesti, üks olümpiapere liikmetest, on nandu maailmale ka ühe 1992. Aasta olümpiavõitja. Erikal on lillekimp käes. Erika tänab publikut, publik Erikat. Tribüünil lainetavad sinimustvalged.
//

Velodroomile laskub vaikus.
Sumedal videvikutunnil kõlab Vall d’Hebronis Eesti hümn. Keskmisse lipumasti tõuseb aeglaselt sinimustvalge. Hardale hetkele vaatamata tunnen, et midagi on valesti. Lipp on tagurpidi! Hiljem meenutab Erika: seisan pjedestaalil, õnnest segane, pisarad silmis ja järsku näen, et nad, kuradid, on lipu tagurpidi vardasse pannud. Korraldajate näpuviga on peagi ununenud....