Meenutades olümpiamedaleid: protestide kiuste pjedestaalil

Pronksiteekond
Paavo Kivine
Ilmunud olümpiaraamatus Barcelona 1992. XXV olümpiamängud

Meenutame 1992. aasta Barcelona olümpiamänge, mil pronksmedalini jõudsid purjetamises vennad Tõnu ja Toomas Tõniste.



Esimene sõit, 28. juuli

Stardipalavikulises kärsituses libises 15 paati enne käsklust üle liini. Enamik eksinuid, Tõnisted nende seas, pöördus tagasi, kõige ees tormanud favoriit Wolfgang Hunger aga mitte.
„Eks närvipinge oli viimse vindini üles kruvitud,“ ütleb Toomas Tõniste. „Tavaliselt antakse nii arvuka eksimise korral tagasikutse. Et aga kohtunikud suutsid eristada, kes oli üle ja kes mitte, siis kedagi tagasi ei kutsutud ja suur segadus oligi käes.“
Tõnisted startisid enam-vähem õnnestunult, olid kümne nobedama seas. Ülemiste märgis oldi peaaegu kolmandad, kuid hoovused mõjutasid sõitu niipalju, et itaallased, ameeriklased ja inglased möödusid. Tõnisted lõpetasid kümnendana.

Teine sõit, 28. juuli
Tuul oli tugevnenud. Tõnisted panid selga raskusvestid ja tõmbasid purjele kõva tuule trimmi. Start õnnestus, purjetati esiviisikus. Mitu paati oli kobaras, belglased Dirk ja Johan Bellemans purjetasid paremal, eestlased vasakul halsil.
„Kaalusime, kas jõuame neil eest läbi lipsata või jääme jalgu. Belglased karjusid: „Go! Go!“ Mõtlesime: ei hakka pautima. Aga nii kui nende eest möödusime, hakkasid nad kisama: „Protestime!“ Ja nõudsid trahviringe.“
Ei jäänudki muud üle kui teha kaks 360-kraadist trahviringi ümber telje. Ülemisse märki jõuti alles 29-ndatena. Nuta või naera!
Kuid edasi libises paat kenasti, peagi tõusti üheksandaks, kust lõpuheitluses kukuti üheteistkümnendaks.
„See oli suurepärane sõit. Olime ka ise väga imestunud,“ muheleb Toomas. Ime küll, et enesetunnustustki kuuleb, tavaliselt hindavad nad oma sõite ratsionaalselt ja õhkamata.

Kolmas sõit, 29. juuli
Hispaanlased kadusid teistel kiiresti eest, Tõnisted jäid jagelema esikümne teise poolde. Nagu paremat sõidusuunda otsides sageli juhtub, kujunes vaieldav olukord, vaidluspoolteks Eesti ja Kanada, kail kõrvuti asuvad meeskonnad.

„Sõitsime kanadalaste Nicel Cochrane’i ja Jeffrey Eckardi eest läbi. Nemad väitsid, et me riivanud nende paati. Nende paat oli allatuult, nõnda oli meie asi tõestada, et me ei puutunud nende alust.“
Vendadel olid valusalt meeles eelise sõidu trahviringid. „Leidsime, et kui hakkame iga röögatuse peale trahviringe tegema, eriti olukorras, kus me süüdi polegi, siis jääme peksupoisteks. Mingu metsa oma nõudmisega!“
Kanadalased pääsesid Tõnistetest ette ja finišeerides ei rutanudki protestima. Kuid ameeriklased ärgitasid: „Protestige ikka, me tuleme tunnistama.“
Ameeriklased ise oli nüüdsama protestinud kolmandana lõpetanud itaallasi Montefuscosid, kelle sõit tühistatigi. Mida enam konkurente hävib, seda parem – julm, kuid paratamatu mõtteviis.
Kanadalased protestisidki. Toomas selgitas žüriis, et Cochrane pidanuks protestima kohe finišiliini ületanult, mitte aga hiljem. „Seletasin sedagi, et ameeriklane soovitas kanadalasel protestida. Et itaallane oli nüüdsama diskvalifitseeritud, tekkis žüriil väike kahtlus. Ütlesime, et žürii kaater oli ju meie kõrval ja keegi pidanuks sealt vaidlusalust momenti nägema.“
Ligi tund aega arutati asja, kuid ameeriklast tunnistama ei kutsutud. Tõnisted hingasid kergendatult, neile jäi kirja kaheksas koht. „Midagi hullu veel ei olnud. Mõistsime, et kõik võimalused on alles.“

Neljas sõit, 30. juuli
Raskuvestid üll, lootsid Tõnisted tugevat tuult nagu kõrberändurid vihmasagarat. Hispaanlaste kiiluvees liikuski eestlaste paat üsna nobedalt. Tuul keerutas, liidritega võrdselt sõita ei õnnestunud. Lõpuheitluses jäid vennad napilt neljandaks
// Pärast neljandat sõitu olid vennad kuuendad, kehvema sõidu mahaarvamise korral kaheksandad.

Viies sõit, 1. august
Taevalaotuses valitses Tõnistetele ebasoodus ilm. Paadi minek oli otsekui halvatud, kiirus kammitsetud. Ometi lõpetati kuuendana. Vahekorrad hakkasid klaaruma. Võitsid iga sõiduga kindlamaks muutunud ameeriklased. Soome, Inglismaa ja Norra olid aga käeulatuses.

Kuues sõit, 2. august

Kurjakuulutav päev – lootusetult vaikne tuul. „Nii valesti pole me ammu sõitnud,“ tunnistab Toomas. Pikk merelolek, keerutav tuul, salapärased muutlikud hoovused.“ Tänu olude muutlikkusele võinuksime ka ettepoole tõusta. Ise puterdasime ära.“
Tõnistetele kuulus 28. koht, nende halvim regatil Kuid konkurentidelgi polnud millegagi kiidelda, kõigil oli kirjas paar täiesti ebaõnnestunud sõitu. Eestlased isegi tõusid enne otsustavat päeva – kuuendaks. Kuld näis olevat peoperemeeste hispaanlaste jagu, ameeriklased olid kümne küünega kinni hõbedas. Tõnisted pidid püüdma inglasi, soomlasi ja norralasi.

Seitsmes sõit, 3. august
Tõnisted pidasid enne mereleminekut sõjanõu, kuidas mitte medalita jääda. „Pidime lõpetama esimese kahe hulgas. Tuli purjetada väga hästi,“ selgitavad vennad.
Ottoson ei seganud nende olemist. „Pane!“ öelnud ta tavaliselt. „Ma ei valeta ega liialda, enne viimast sõitu olin raudselt veendunud, et poisid teevad kõik, mis võimalik. Hõbe ja pronks oldi saadaval ning olin kindel, et medali nad võtavad,“ väidab treener.
Tuul aina tugevnes, see kasvatas eneseusku. Kõik on võimalik!
„Start läks suurepäraselt, pääsesime koos sakslastega teistel eest. Vastutuule otsal olime sakslastest pisut kiiremadki, asusime juhtima. Hõbemedalile küll veel ei mõelnud, aga medalit tahtsime küll, mistõttu tuli olla väga tähelepanelik.“
Äkki hüüdis Hunger: „Protest!“
„Me ei rikkunud määrusi, ei olnud sugugi tal ees. Mõtlesime: no Hunger peab olea ikka eriline nahaal! Aga ega tal olnudki midagi kaotada, ta mängis täispangale.“

Hungeri ähvardus – psühholoogiline rünnak – pärssis mõneks ajaks sõiduhoogu, enam ei võinud olla agressiivne. „Hunger oli liiga tugev, et hakata riskima. Saie aru, et tuleb hoida teist kohta, sellest piisab.“
Hunger, juba pärast avasõitu end ise mängust välja lükanu, korvas oma olümpiaviletsuse sõiduvõiduga. Hollanldased Kouwenhovernid lähenesid meie poistele küll ohtlikult, kuid finišiliin päästis eestlaste leeri kannatustest. Tõnisted lõpetasid teisena. Pronksmedal!

Hungeri protestikirg vaigistati

Kaldale jõudnud, pärisid Tõnisted Hungerilt närviliselt, närvilisemalt kui kunagi varem, miks ta protestib. Hunger ajas oma kiusu edasi: „Te rikkusite määrusi.“ Vennad ei suutnud end enam vaos hoida: „Oled ikka mees küll!“ Suuremaks sõnasõjaks ei läinud.
Ootamatult sekkus kanadalane Cochrane, kes oli vaieldavat olukorda pealt näinud ja pakkus end nüüd vendade kasuks tunnistama. „Küllap tahtis heastada oma protesti, tundis kuidagi süüdlasena. Me polnud temaga pärast protesti sõnagi vahetanud,“ meenutavad vennad.
Hunger rahunes, loobus kiusu ajamisest ega andnudki protesti. See taas ei meeldinud soomlastele. Kui Tõnistete sõit oleks tühistatud, saanuks medali Leskinen-Aarnikka.

EOK President eksis

„Esimesel augustil, kui Eesti delegatsioon tähistas Salumäe kullavõitu, arvanud EOK president, et see medal jääb Eestile ainsaks, et meil pole medališansse. Ütlesime Greenile: „Üks hea sõit – ja me oleme medalil!“ Meid julgustas ameeriklaste näide, kes pärast neljandat sõitu olid meist taga, kuid siis tõusid ühe tubli sõiduga esikolmikusse," räägivad Tõnisted.