Peking 2008 Jaanson, Endrekson

Jaansoni ja Endreksoni superhõbe
Veiko Visnapuu
Ilmunud raamatus XXIX olümpiamängud. Peking 2008.

Ateena mängudel ühepaadil hõbeda võitnud igiliikur Jüri Jaanson istub 2005. aastal neljapaati ning võidab koos Andrei Jämsä, Tõnu Endreksoni ja Leonid Guloviga MM-il Jaapanis pronksi. 2006. aasta MM-il Inglismaal, seekord tervisehädade küüsis vanameistrita ning treener Tatjana Jaansoniga tülli läinud Gulovita, kordab pronksivõitu neljane, kus sõuavad Jämsä, Endrekson, Allar Raja ja Igor Kuzmin. Miks mitte panustada neljapaadile ja eeldatavale Pekingi-medalile, arutlevad Eesti Sõudeliidu juhid.


Teisitimõtlejast vanameister Jaanson terveneb ja küsib kevadel 2007 teisiti. Umbes nii, et miks mitte jahtida Pekingist kulda? Neljapaadil on tema arvates peaaegu võimatu kulda saada, sest Pekingi-eelsetel hooaegadel ülivõimsalt liikuvad poolakad tunduvad alistamatud. Maksimalist Jaanson tahab astuda suure pjedestaali ülaastmele, kus ta pole pärast 1990. aasta MMi seisnud.

Paarisaerulisel kahepaadil on konkurents ühtlasem. See tähendab, et heal päeval on jackpot reaalsem. 2007. aasta kevadel võidab Gulov kodused katsevõistlused, kuid paatkondade moodustamisel tekib segadus. Jaanson pakub endast 13 aastat nooremale Endreksonile: „Kolime kahepaati!“

//

Hiinasse saabuvad Jaanson ja Endrekson nädal enne sõudmisvõistluste algust. Nende keskendumist ei pääse häirima ükski olmemure. Nagu mitme teise riigi rivaalid, elavad ka Eesti medalilootused võistluspaiga vahetus läheduses. Nad ei pea kulutama aega ega energiat bussisõitudele liinil Peking-Shunyi –Peking. Nende käsutuses on auto koos juhiga.

48 tundi enne avastarti usuvad mõlemad, et on niiske palavusega lõpuks kohanenud. Nad tunnevad võistlusnälga. Kuuendat korda olümpial võistlev 42-aastane Jaanson lubab häid sõite: „Räägin meie seisundi põhjal ja meeskonna eest.“

„Mis mul muud üle jääb – tuleb nõustuda. Arvan samuti, et teeme olümpial head sõidud,“ lisab Endrekson seltsimehelikult.

Jaanson, kelle rikkalik olümpiakogemus kätkeb nii kihutamist siledal ja sirgel kiirteel kui ka rallit ohtlike kurvide ja aukudega kruusal, kohaneb Pekingist 45-minutilise autosõidu kaugusel asuva Shunyi kanali oludega Endreksonist raskemalt. Kuid sama mure on nii kauges võistluspaigas paljudel, seda ei tohiks tema sõnul üle dramatiseerida. „Kõik plaanitu on ju tehtud,“ nendib Jaanson.

Sama kinnitab avastardi eel ka treenerist abikaasa Tatjana Jaanson. Lisades füsioterapeudi Priit Teniste repliigi, et sportlaste lihaskond on samuti valmis, ei saa medalipüüdjate suures soovis kahelda.

Eelsõit tekitab küsimärke

 

Ometi tekitab eelsõit 9. augustil küsimärke. Eesti juhib pool maad, kuid lõpetab Suurbritannia ja autsaider Horvaatia järel kolmandana. Eesmärk pääseda otse poolfinaali on täidetud, aga Jaansoni raske olek paneb närveerima. Endrekson seisab vankumatult nagu Hiina müür, suudab ajakirjanike ette jõudes naljagi visata. Paariks minutiks kurnatuna paadisillale langenud Jaanson taarub ka intervjuude ajal.

„Nähes silmanurgast, et Horvaatia jõuab kõrvale, ei hakanud Jüri vist reageerimagi,“ meenutab Endrekson. „See on tegelikult mõistetav – Hiinas tuleb end hoida, siin pole Euroopa kliima.“

„Las küsimärgid jäävad teile,“ ütleb Jaanson usutlejatele. „Meie Tõnuga tegeleme ratsionaalsete asjadega. Nüüd tuleb välja puhata ja järgmiseks sõiduks korralikult taastuda.“


Kas vanameister suudab rasketes oludes üles leida järjekordse nooruse ja loodetud värskuse, et murda poolfinaalist finaali ja seal medali pärast heidelda?


„Eelsõidus varu ei jäänud, sest mina kukkusin ära – 600 meetrit enne finišit jalgu enam ei tundnud,“ nendib Jaanson. „Töö sai poolfinaali pääsemisega tehtud, aga pingutus oli planeerimatult raske. Pudenesime liidrikohalt teiseks ja lõpuks kolmandaks, kuigi tahtnuks võita.“


35 soojakraadi ja 78-protsendiline õhuniiskus tekitavad tunde, nagu võisteldaks kütte pandud saunas. Endrekson, kes võitles kurnatusega Müncheni MM-il, leiab, et noorem organism lubab niisket palavust ülikogenud eessõudjast paremini taluda.

Poolfinaal hajutab kahtlused

Poolfinaalid peavad andma Jaansoni ja Endreksoni suutlikkusest selgema pildi. Põhjamaa sportlaste õnneks annab tappev palavus vahepeal järele.
Jaansonit süvitsi tundev sõudeliidu peasekretär Jaan Tults asub poolfinaali eel pingeid maha võtma ja pajatab enesekindlalt: „Kui ei teki ekstraordinaarseid takistusi, pääsevad Jüri ja Tõnu poolfinaalist kindlasti edasi. Teades hästi nende olümpiaks valmistumise kulgu, ei tohiks finaali jõudmist miski takistada.“

Tultsil on õigus: poolfinaalis liigub Eesti duo justkui uuestisündinuna. Jaanson on teravuse taastanud. Vaevatud mehe asemel tõmbab aere särtsu täis ja nooruslikust energiast pakatav mees, kes paneb Endreksonigi himukalt tööle. Targalt ja jõudu säästvalt liikuvad eestlased edenevad Prantsusmaa järel ning Suurbritannia ees A-finaali.

„Võtsin 700 meetri järel tempo üles ja Tõnu tuli kuradima hästi kaasa,“ lausub mõni minut pärast finišit taas reibas Jaanson. „Üldiselt – kena sõit, paat lippas hästi. Lõpus oli kolm edasipääsejat selged. Püüdsin tempot hoida, oli vaja veel pisut kannatada. Muidugi väsisime, aga hambad ristis ei sõitnud,“ lisab jutusoonele sattunud vanameister.

Saab selgeks, et kolme pärast peetavad finaalis rivistub stardijoonele kuus võrdväärset paatkonda.

//


16. augusti pärastlõuna. Kuus paatkonda alustab medalijahti. Shunyi kanali ääres on täismaja pealtvaatajaid, teiste seas Rootsi kuningapaar, ROK-i ekspresident Juan Antonio Samaranch, sadakond eestlast.
Jaanson ja Endrekson ei tee kaldal teineteise õhutamiseks suuri sõnu. Kolmel stardieelsel minutil valitseb paadis täielik vaikus.
„Keskendusime,“ meenutab Endrekson. „Imestasin küll, miks Jüri ei räägi. Kui ta ei ütle midagi, siis tean, mida peab tegema. Võistluses on kõige olulisem pingutushetkeks valmis olla. Eelkõige emotsionaalselt, sest närvid väsivad varem kui lihas.“
Varakult saab selgeks, et mustadeks hobusteks peetud austraallased, kes kohe ette rebivad, on kõigist üle. Meie mehed jälgivad esiti rivaale. 500 m kohal ollakse viiendad, järgmistes vaheajapunktides kolmandad, lõpuks tõustakse marulise spurdiga teiseks! Eestlaste teine kilomeeter on kõige kiirem.

Austraalia edestab Eestit 1,28 sekundiga, pronksine briti paar kaotab hõbeda vaid viie sajandikuga. Hooaja esimese poole valitsejad Cohen ja Waddell jäävad esimesena medalita. Finišisse jõudes langevad eestlaste käed jõuetult paadile, mõlemad on end tühjaks pingutanud. „Kui olime üle finišijoone, küsis Jüri, kas oleme teised või kolmandad,“ meenutab Endrekson. „Nägin tabloolt, et tulime teiseks. See oli kindlasti võidetud hõbe, mitte kaotatud kuld.“

Jaansonil kulub kaldal veel mitu pikka minutit, et end istukile upitada ja külma veega kaela hõõruda. „200 meetrit enne lõppu polnud ma kindel, kas üldse lõpetan. Algul olid hambad ristis, siis tagurpidi, enne lõppu kurgus ja lõpuks juba ajudes, kuhu need jäidki,“ kirjeldab Jaanson ebainimlikku pingutust.

Pikka ja edukat ühepaadikarjääri teise olümpiahõbedaga rikastanud Jaanson nimetab koos Endreksoniga võidetud medalit omanäoliseks: „See jääb alatiseks meenutama suurepärast partnerlust ühe teise mehe, Tõnuga. Koos eesmärgi poole liikudes arenesime mõlemad. Arenesime partneritena ja täitsime eesmärgi. See on nauditav.“

Tatjana Jaanson: „Jüri ja Tõnu on täiesti erineva iseloomuga, aga moodustavad hea kombinatsiooni ning tasakaalustavad teineteist.“

Esimeste seas tormab pärnakaid õnnitlema ja pildistama sõudeliidu president Rein Kilk, kes oli finaali eel Eesti Olümpiakomitee presidendile Mart Siimannile lubanud: kui medalit ei tule, siis jääb ta kuuks ajaks Hiinasse maikasid õmblema.

„Lugesin hommikul lehtedest, et president lubas medalit ega saanud talle pettumust valmistada,“ muheleb kolmele MM-pronksile olümpiahõbeda lisanud Endrekson, kelle meelest tegi ta Jaansoniga täiusliku sõidu.

„Mul on hea meel, et pronksimees Tõnu sai lõpuks hõbeda. Meie koostöö klappis sada protsenti, tasuks on medal. Lõpp tuli läbi valu, aga see on ilus,“ ütleb Jaanson.

Enne autasustamist võtavad Jaanson ja Endrekson Eesti lipu ning sõuavad tribüüni ette kaasmaalasi ergutamise eest tänama.

„Tunnen Jüri näoilmet ja kõnetooni – selle pealt julgesingi öelda, et tuleb medal,“ seletab finaali eel optimistlike ennustustega hiilanud Kilk. „Kui Jüri ütleb, et sõidab ennast pildituks, siis ta ka teeb seda. Tunnen Tanjat, tean, kui palju tööd on tehtud. Seepärast kasutasingi medalist rääkides kindlat, mitte tingivat kõneviisi.“

Tults, teine optimist, on enesekindlust ammutanud muudest teguritest: võrreldes esimeste päevadega oluliselt jahenenud ilmast ning Jaansoni ja Endreksoni viimaste nädalate harjutuskordade jälgimisest.

„Paadi ühtlaselt hea libisemine treeningutel kruvis tõesti lootust,“ selgitab sõudeekspert. „Õnneks oli ka Jumal meie poolt, pöörates ilmaolud Jürile ja Tõnule sobivaks.“