Rio de Janeiro 2016. Paarisaeruline neljapaat

11. augustil 2016. aastal võitsid Kaspar Taimsoo, Tõnu Endrekson, Allar Raja ja Andrei Jämsä paarisaerulisel neljapaadil Eesti seni viimase olümpiamedali. Kuidas pronksmedalini jõuti?  

Pikalt sepistatud olümpiamedalid

Madis Kalvet
Ilmunud olümpiaraamatus "XXXI Olümpiamängud Rio 2016"

2001. aastal käis pikaaegne sõudejuht Jaan Tults välja idee moodustada tugev paarisaeruline neljapaat, kus istuksid kõik Maarjamaa parimad mehed. Idee teostumine võttis aga aega. 2004. aasta Ateena mängudel võitis Jüri Jaanson hõbemedali veel ühepaadil, kuid seejärel oli aeg järgmiseks sammuks küps. Jüri Jaanson, Tõnu Endrekson, Andrei Jämsä ja Leonid Gulov lõid Pühaks Lehmaks ristitud koosluse. Algus oli võimas – võideti nii Etoni kui ka Luzerni MK-etapp, hooaeg lõppes Gifu MM-i pronksmedaliga. Tultsi idee töötas!

Kaheksa aastat kasvuraskusi

Elul olid aga teised plaanid. Jaanson haigestus ja Gulovi viisid paadist vastuolud treener Tatjana Jaansoniga. Uute meestena astusid esile Allar Raja ja Igor Kuzmin. 2006. aasta MM-il oldi taas medalil, Etonist toodi pronksid.

2007. istusid Jaanson ja Endrekson kahepaati ning Eesti parimatest meestest moodustatud paarisaerulist neljapaati neljal järgmisel aastal ei nähtud. Alles siis tulid kokku Andrei Jämsä, Raja, Endrekson ja Kaspar Taimsoo, kõik tiitlite ja medalitega mehed. Treeneriks sai Matti Killing, eessõudjaks Taimsoo. Sissejuhatuseks toodi Plovdivist EM-hõbedad.

2012. aastal püsisid parimad neljapaadis, kuid Londoni olümpial jäädi esimestena medalita. Sügisel võitsid Jämsä, Raja, Endrekson ja Taimsoo koos veel Vareses EM-kulla, kuid seejärel, pärast mitut masti segadusi, otsustati õnne proovida eraldi.

Taimsoo ja Raja moodustasid koos Sten-Erik Andersoni ja Kaur Kuslapiga treener Killingu käe all uue paarisneljase esinduspaadi. Tatjana Jaansoni hoole alla naasnud Endrekson ja Jämsä istusid aga kahepaati. Uus neljane on kahel MM-il järjest viies, kahepaat ei saanud end aga üldse liikuma.

2014. aasta lõpus istusid Killing, Endrekson ja Jämsä koos laua taha ning rääkisid oma ideedest ja eesmärkidest. Leiti, et suurtulemuste püüdmiseks on vajalik, et kõik Eesti parimad sõudjad treeniksid taas koos. Märtsis siirdutigi Horvaatia laagrisse.

 

Londoni neljane saab taas kokku

Esialgu ei kiirustanud Killing nelja tituleerituimat meest uuesti ühte paati istutama, ta katsetas erinevaid variante. Töösse pandi kooslus Raja- Endrekson-Anderson-Taimsoo. Finaalist jäädi aga välja nii hooaja esimesel MK-etapil Bledis kui ka EM-il Poznanis.

Jälle seisti lõhkise küna ees. Kuidas edasi? Eestis räägiti kuluaarides, et kahepaadil moodustaksid unelmate duo Taimsoo ja Endrekson. Killing otsustaski asja proovida, seda tehti isekeskis. Kuuest mehest koostati kolm kahepaati: Taimsoo-Endrekson, Jämsä-Raja ja Anderson-Kuslap. Sõudjad pandi joonele Pärnus.

Taimsoo-Endrekson ei olnud duost Raja-Jämsä palju üle, aga Anderson-Kuslap jäid pikalt maha. Nii sai Killingule ja sõudjatele selgeks – kokku tuleb panna Londoni neljapaat!

Juhtuma hakkas kohe. Luzerni MK-etapil tõusti kolmandale poodiumiastmele. Järgnes Aiguebelette’i MM ning taas olid mehed kolmandad. Rõõmustamiseks leidus põhjust,  tegemist oli eestlaste esimese sõudmise MM-medaliga pärast 2009. aastat. Selle koosseisuga tuleb hakata Rio olümpiaks valmistuma!

Olümpiahooaeg algas vaikse häirekellaga, kui esimene MK-etapp Vareses lõppes 4. kohaga. Muret valmistas eelkõige suur kaotus esimestele. Need probleemid aga hajusid, kui neljapaat krooniti mai alguses Brandenburgis Euroopa meistriks. Tõsisem kellhelin kostus vahetult enne jaanipäeva, kui Poznani MK-etapp tuli Raja seljavigastuse tõttu pooleli jätta. Õnneks oli käepärast võtta heal tasemel varumees Anderson ja trennid said järgnevatel nädalatel tehtud. Kosus ka Raja ja nii võis medalimõtetega Riosse lennata.

Brasiiliasse saabus sõudenelik veidi rohkem kui nädal enne avastarti. Peas muremõtteid polnud ja hirmujutud Rodrigo de Freitase laguuni vee kvaliteedi kohta ei pidanud paika.

 

Eelsõidus näidatakse võimu

6. augustil on kohaliku aja järgi veidike pärast keskpäeva kõik esimeseks stardiks valmis. Eestlaste sõnul võib laguunil puhuv tuul olla väga salakaval. Kõrvalt vaadates sujub kõik õlitatult. Sageli eelsõitudes vaevlev Eesti nelik tõuseb veidi pärast poolt võistlusmaad liidriks. Keegi enam ohtlikuks ei saagi. Eestlaste kõrval pääseb veidike üllatuslikult teisena otse finaali Ukraina. Suursoosik Saksamaa jääb kolmandaks ja peab finaaliküpsust tõestama vahesõidus.

Tegelikult elavad eestlased sõidu lõppfaasis üle tõeliselt dramaatilise hetke. 200 m enne finišit läheb paatkonna kogenuimal liikmel Endreksonil aer käest lahti.

«Surusin aeru kiirelt käega paadi põhja, et see vette ei vajuks. Liikusime sel hetkel õnneks just ettepoole ja sain meestega kaasa liikudes aeru uuesti kätte,» kirjeldab Endrekson juhtunut elavalt žestikuleerides.

Killing võib muhelda – töö sai tehtud täpselt vastavalt plaanile. Nüüd ei ole vaja end vahesõidus kulutada ja kehvade ilmastikuolude korral saavad eelsõitude võitjad vajadusel parema raja.

Teises eelsõidus võtab oma läbi hooaja MK-sarja valitsenud Austraalia. Otse finaali murrab ka noor ja vihane Poola nelik. Kuuest medalinõudlejast on seega selged neli. 8. augusti vahesõidus teenib võidu Saksamaa, lisaks pääseb finalistide sekka Suurbritannia.

Kuus sõelale jäänut on valmis end kahe päeva pärast kullalahingus pildituks sõitma.

 

Ilm mängib vingerpussi, finaal lükkub edasi

Talvise Rio ilm on heitlik. Kui eelsõidu järel pajatab Killing ajakirjanikele ilmaennustusest, siis selgub, et finaalipäevaks lubatakse kõike ilusat. 10. augusti hommik on aga kardinaalselt vastupidine – tuul puhub ja laine ähvardab paadid põhja viia. Esialgu lükatakse stardid paari tunni võrra edasi, kuid peagi tuleb teade kogu võistlusprogrammi tühistamisest.

«Edasilükkamise uudis tuli täpselt üks minut enne meie bussi väljumist olümpiakülast,» on Taimsoo õnnelik. Tühisõitu liiklusummikutest pungil Rio linnas õnnestub vältida.

Žürii koguneb ja otsustab, et kõik ära jäänud võistlused on kavas järgmisel päeval. Taas lubatakse tugevat tuult. Õhtul enne magama heitmist teatab Taimsoo paadikaaslastele: «Ilmateade on väga halb. Me ei saa ka homme veele!»

Ometi, 11. augusti hommik on ilus. Päike särab, tuul ei puhu, sooja on parasjagu üle 20 kraadi. Ilusad ilmastikuolud tähendavad, et suurimad kullasoosikud on Saksamaa ja Austraalia. Medalimõtetega stardib ka Eesti. Eeldatavat suurpäeva on tribüünidelt vaatamas suurem jagu Rios viibivatest eestlastest, ka olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa ja sõudeliidu president Rein Kilk.

 

Medali nimel peaaegu koomasse

Stardi järel saab klaariks, et kevadisel EM-i ja Rio olümpia eelsõidu tuulistes oludes raskelt liikunud sakslased on väge täis. Esimesel rajal kihutavale Saksamaa tiimile lõpuks keegi ohtlikuks ei saagi. Sarnaselt Londoni olümpiale saavad kuldmedali kaela Philipp Wende, Lauritz Schoof ja Karl Schulze. Uue mehena on paadis Hans Grühne. Pettunud austraallased peavad leppima hõbemedaliga.

Veerand distantsi viiendal kohal sõitnud Eesti nelik kerkib poolel maal kolmandaks. Visalt üritab kaasa minna Poola, kuid eestlased on sitkemad. Endast kõike andes sõutakse kolmandana üle finišijoone.

Näha on rõõmu, kergendust ja väsimust. Pärast sõidu lõppu tuleb sportlastel paarkümmend meetrit aere liigutada, et kaldale jõuda ja ajakirjanikele sõidust rääkida.

Neid paadist tõusmas nähes on selge, et mehed on endast viimsegi andnud. Kõige rängem on pingutus olnud olümpia eel seljavigastuse käes vaevelnud Rajale. Endale vett pähe valades talutavad Endrekson ja Jämsä kõige väsinuma mehe paadisillalt ära. Nende kõrval taarub kergelt Taimsoo. Ajakirjanike ette Raja kohe ei jõuagi, ta jääb veidike eemale murule lebama, peagi abistab teda meditsiinipersonal.

«Tegemist oli elu kõige suurema pingutusega ja seetõttu oli ka taastumine kõige raskem,» tunnistab Raja tunnike hiljem. «Arvan, et seljavalu tõttu võetud valuvaigistid mõjusid südamele.»

Nelja mehe karjäärid jätkuvad 

Finiši järel on emotsioonid kõrgel.

«Selles, et oleme kolmandad, veendusin lõplikult alles mõni meeter enne finišit. Seni arvasin, et oleme neljandad,» rõõmustab Endrekson. «Medal tundub uskumatu! Aga hea, et see sõit täna toimus – kui Andreiga hommikul ärkasime, oli enesetunne palju parem kui eile.»

Õnnelik Jämsä lisab: «Finišijoont ületades ei saanud kohe aru, kas olime medalil või mitte. Pilk tabloole tõi kergenduse. Uhke on olla sellise meeskonna liige. Seda päeva oleme kõik kaua oodanud.»

Taimsoo võib nüüd avaldada, et Killing lausus võistluseelsel õhtul paljutähenduslikud sõnad: «Ta ütles, et ärge mingil juhul tekitage olukorda, kus minu naine peaks minema pesapallikurikat ostma.»

«Ei tahtnud kodus peksa saada,» muigab peatreener hiljem. «Tuli ükskord see neljandate kohtade jama ära lõpetada. Miinimumprogramm sai pronksmedalitega täidetud.»

Kõik tunnistavad kui ühest suust, et sporditeed on vaja jätkata. Veksli käib välja ka paatkonna vanim liige, 37-aastane Endrekson: «Lõpetamisele ma ei mõtle. Kui keha ja vaim on värsked, siis vanus on vaid number passis. Kui ise tahan ja lähedased toetavad, siis miks mitte edasi sõuda. Praegu ei tunne, et oleks mingit puhkepausi vaja.»

Eesmärgi ütleb välja Taimsoo. «Tõnul on komplekti vaja,» viitab ta rõõmsalt tõsiasjale, et Endreksonil on nüüd olemas olümpiahõbe ja -pronks, kuid kuld veel puudub.

 FOTO: Tairo Lutter / Postimees