Meenutades olümpiamedaleid: hing tahtis võitu

Eesti judo jõuab pronksiaega 
Kristjan Kalkun
Ilmunud raamatus Sydney 2000. XXVII suveolümpiamängud.


Kolm päeva pärast Aleksei Budõlini pronksivõitu, 22. septembril paneb eestlaste südamed kiiremini põksuma Indrek Pertelson.


Pertelson – Nguema Ndong

Avamatšist kujuneb raske jõukatsumine. Eestlase vastas seisab 50 kilo raskem ja füüsiliselt äärmiselt tugev judoka. Pertelson maadleb taktikaliselt hästi, ilmutades esimesel minutil aktiivsust ja tõmbudes ebapuhaste võtete eest aafriklasele tehtud hoiatuste järel tagasi. Kolme minuti järel otsustavad kohtunikud matši lõpetada, sest Nguema Ndong ei võta õppust, kasutades ikka sobimatuid nõkse. “Selliste vastastega pole mõtet hakata kohe heidete sadu demonstreerma, sest kaaluvahe on ilmselge,” põhjendab Pertelson taktikat. “Pealegi on kõik esimeses matšis veel värsked. Eesmärk on võita kas või taktikaliste oskustega.”

Pertelson-Perez

Eesti raskekaallane paistab selgelt tugevam, tõstes Ernesto Perezi mitu korda õhku. Kohati on Perezi üritamises isegi enam jumet, siiski on tema see, kelle jalad esimesena maast kerkivad. Kaks korda suudab eestlane pärast kindla jalgealuse võtmist hispaanlase waza-ari väärilise heitega tatamile paista. Nõnda tuleb oodatud võit ippon'iga.

Pertelson-Hernandez
Veerandfinaali rahuliku alguse järel asub noor brasiillane pealetungile. Pertelson on silmanähtavalt passiivsem. Daniel Hernandezi esimese teravama rünnakuürituse Pertelson nurjab, teisel haarab lõunaameeriklasel turjast ja jalast, kergitab maast lahti ning sekundi pärast on kahe kange mehe mõõduvõtt lõppenud – Hernandez lendab ootamatult tabanud jõust hoobilt selili. Pertelson teenib soorituse eest puhta ippon’i.

Suur Douillet peatab eesti vägilase

Kindlate võitudega poolfinaali jõudnud Pertelsoni vastaseks tuleb tiitlikaitsja David Douillet. Mitu aastat tippjudost eemal olnud prantslane pole kaugeltki roostes, näidates võimu juba esimestest matšidest peale. Pertelson tundub Douillet’ haardes väikese ja abituna. Jääb mulje, nagu tegemist oleks Taaveti ja Koljati jõukatsumisega. Ainult et Koljat on nupukas. Kui maadeldud on poolteist minutit, annab kohtunik Pertelsonile passiivsuse eest esimese hoiatuse. Enne seda on kaks jõujuurikat tatamil tulemusteta tammunud, otsides vastase haardes pisematki eksimust.

3.08 maadeldud, haarab Douillet Pertelsoni kimono hõlma kämblasse ning teeb katse eestlane tasakaalust välja viia. Korraks tundub, et see ei lähe õnneks. Sekundi murdosa hiljem tõmbab legendaarne prantslane Pertelsoni kullamõtetele karmikäeliselt kriipsu – teine üritus kannab lihtsalt vilja.
Tundub, et kahevõitlus saab jätkuda, sest matikohtunik näitab selgelt hindeks waza-ari’t. Väikse viivituse järel muudetakse aga nurgakohtunike mõjutusel otsust: ikkagi ippon!

Douillet’ võiduvõttele eelnenud olukorrast on Pertelsonil oma nägemus: “Lasin sellega vea sisse, et jätsin haarde poolikuks ega teinud võtet lõpuni – minu rünnakuvõimalusele jäi nõnda loogiline punkt panemata. Kohe proovis Douillet omakorda haaret saada, millest mina millegipärast ei püüdnud vabaneda. Mul oli selleks võimalus, aga hakkasin temaga kaasa hüppama ja mõtlesin, et kargame koos matilt välja. Douillet suutis enne heite lõpule viia. Proovisin õhus end riigi pöörata, aga see õnnestus vaid osaliselt.”

Hing nõuab võitu ja võit tuleb

Pronksimatsis eestlasele vastu astunud valgevenelast Ruslan Šarapovit tunneb Pertelson läbi ja lõhki juba N. Liidu koondise aegadest. “Minu hingeline seisund oli selline, kus arvesse tuli vaid võit. Seepärast ka spontaanne rõõmupuhang võiduheite järel,” lausub Pertelson, kasutanud Šarapovi seljatamiseks oma arsenali üht uut võtet. Hetk hiljem maandub ligi 110-kilone joovastunud mees hüppelt Aavo Põhkala sülle. Douillet tuleb olümpiavõitjaks.

“Võitsin siin elu kõige väärtuslikuma autasu,” ütleb Pertelson üleelamiste järel. “Lootsin enamat, vähemalt finaalikohta. Arvestades olümpiamängude tähtsust maailmas, olen kokkuvõttes siiski rahul. Sportlase ja maksimalistina kahjuks mitte.”