Just nii kinnitati Vancouveri mängude lõpuks ja nendes sõnades polnud põhjust kahelda. Norra murdmaasuusataja Petter Northug võitis Whistleri radadelt neli medalit, neist kaks kuldset.

Petter Northug sündis 6. jaanuaril 1986 Nord-Trøndelagi maakonnas. Juba koolipoisina pühendus end jäägitule suusaspordile. 2005. aasta suvel vahetas ta kooli, et parandada oma treeningutingimusi. Tema anne sai selgeks varakult ning juba 2005. aasta novembris kirjutas ajaleht Verdens Gang, et suusatootjad võitlevad Northugi endale saamise nimel. Lepingu noore andega võitis lõpuks Fischer ja Northugist sai läbi aegade esimene murdmaasuusataja, kes juba juuniorina sõlmis suusatootjaga lepingu, mille kohaselt firma talle palka hakkas maksma. Kuid Northugi stiiliks oligi murda müüte ja nihutada seniseid piire.

Sissejuhatuseks tuli Northug 2005. ja 2006. aastal viis korda individuaalseks juunioride maailmameistriks. Esimest korda osales Northug MK-etapil 19. novembril 2005, kui ta tuli kodumaal Beitostölenis 15 km klassikas 21. kohale Northugi esimene võit maailma karikasarjas tuli 2006. aasta märtsis Falunis 10+10 km ühisstardist jälitussõidus, kus ta 0,5 sekundiga edestas sakslast Tobias Angereri. 20-aastasena sai temast kõigi aegade noorim võitja meeste maailma karika etapil murdmaasuusatamises.

Esimese kuldmedali Norra meistrivõistlustel teenis tõusev liider 18. jaanuaril 2007, kui ta 15 km vabastiilis võitis väga veenvalt esikoha. Ning sellega kindlustas ta endale koha Norra koondisse esimesele suurvõistlusele, 2007. aasta MM-ile Sapporosse.

MM-võistlustel osales Norra imetäht neljal distantsil. Esialgu ta individuaalset medalit veel ei saanud. Parimaks etteasteks jäi Sapporos 15+15 km suusavahetusega sõit, kus Northug jõudis ainsa norralasena esikümnesse, tulles viiendaks. Kui aga 2. märtsil sõideti 4 x10 km teatesõit, usaldati Northugile ankrumehe roll. Ja noormees täitis selle koha auga, tuues Norra 3-sekundilise eduga Venemaa ees maailmameistriks. See oli esimene suur võit.

Norra meistrivõistlustel järgnenud kahel hooajal Northugil aga erilist hoogu polnud. 2008. aastal võitis ta veel kaks pronksi, kuid järgmisel talvel jäi sootuks tühjade kätega.

See aga ei keelanud tal tõusta maailma esisuusatajaks 2009. aastal Liberecis toimunud MM-võistlustel. Northug osales seal neljal distantsil ja tuli koguni kolmekordseks maailmameistriks. Ebaõnnestus ainult avaala, 15 km klassikat, kus maailmameistriks tuli Andrus Veerpalu. Northug leppis seal kõigest 29. kohaga. Edasi järgnes aga täisedu. 22. veebruaril võitis ta 15+15 km suusavahetusega sõidu, viis päeva hiljem aitas Norra taas võidule 4 x10 km teatesuusatamises ja krooni pani ta MM-ile 1. märtsil sõidetud 50 km maratonis.

Vancouveris tegi Northug kaasa koguni täisprogrammi: kõik kuus distantsi. Ja elu esimene olümpia lõppes nelja medali, neist kahe olümpiakullaga. Ka olümpial oli norralase algus 15 km vabastiilis enam kui tagasihoidlik: 41. koht, kaotus võitjale Dario Colognale pisut üle kahe minuti. Kaks päeva hiljem võitis ta aga 1,5 km klassikasprindis pronksmedali. Esimese olümpiamedali.

20. veebruaril sõideti 15+15 km suusavahetusega sõit, kus Northug saavutas parima norralasena 11. koha. Kaks päeva hiljem krooniti aga suusatalent esmakordselt olümpiavõitjaks. Seda vabastiilis suusatatud paarissprindis. Veel kaks päeva edasi ja siis sõideti 4 x10 km teatesõit. Northug võitis kindlalt viimase vahetuse, möödudes rajal teiste seas ka Saksamaast ja Soomest ning lõi lõpuspurdiga Tšehhimaad, aga kullavõitja Rootsi oli liiga kaugele eest ära lastud. Tasuks hõbemedalid.

Jäi viimane distants, kuninglik 50 km klassikalises stiilis. Haarava põnevusmängu ühisstardist võitis Norra uus suusakuulsus 0,3 sekundilise eduga sakslase Axel Teichmanni ees.

2009. aastal alguse saanud võidutee jätkus Northugi jaoks ka aasta pärast Vancouveri mänge, Oslos toimunud MM-il. Northug osales kodusel tiitlivõistlusel viiel distantsil ja lõpetas need kõik vähemalt teise kohaga. Lõpptulemuseks kujunes kolm kulda ja kaks hõbedat.

Seejuures ei vääratanud Northug taas maratonirajal. 50 km ongi kujunenud viimastel suurvõistlustel tema pärusmaaks. Nii on Petter Northug kogunud viimase kolme suurvõistlusega koguni kaheksa kuldmedalit. Tõenäoliselt toob lisa ka järgmine olümpia.

Vanim olümpiavõistleja oli Vancouveris 51-aastane Hubertus Rudolph von Fürstenberg. Tegemist oli Austria päritoluga Mehhiko sportlasega, kes juba viiendat korda võistles talimängudel mäesuusatajana. Tähelepanuväärne on seejuures tõsiasi, et von Fürstenberg debüteeris juba 1984 Sarajevos, kus sai slaalomis 26. koha. Sellest paremat ei suutnud ta 1988, 1992, 1994 ja 2010. aastal. Vancoveris jäi tema laeks 46. koht slaalomirajal.

Esmakordselt talimängudel elas suurem osa sportlasi väljaspool olümpialinna ametlikku majutuspaika. Nii elas mängude ajal Vancouveri olümpiakülas 2730 sportlast, kuid suusa- ja kelgualade toimumispaigas Whistleris 2850 atleeti. Lisades juurde, et Vancouveris mängiti välja medalid viiel, aga Whistleris kaheksal (kaks spordiala on kavas vahepeal asuvas Cypress Mountainis) erineval alal, võis isegi küsida: kas need on Vancouveri või Whistleri mängud?

Kiiruisutamises võistles olümpiaareenile lätlane Haralds Silovs. Seejuures sai mees hakkama uskumatu saavutusega. Sest seni peamiselt lühirajauisutajana tuntud 23-aastane lätlane võistles mängude avapäeval kõigepealt 5000 m kiiruisutamises, kus saavutas 20. koha (6.35,69). Ent juba mõned tunnid hiljem asus ta starti short tracki areenil, kus 1500 meetris kuulus talle 10. koht. Võistelda poole päeva sees kahel erineval alal olümpial ja teha seda võrdlemisi edukalt, on ainulaadne saavutus.

Short trackis on Calgary’s harjutav lätlane tulnud Euroopa meistriks ja võitnud MK-võistlustelt kolmanda koha. “Päevane viis tuhat oli rohkem soojenduse eest,” lausus Ventspilsi ülikooli tudeng.

Eesti tõstis Vancouveri talimängudel medaliriikide hulka suusataja Kristina Šmigun-Vähi, kes võitis naiste 10 km vabatehnikasõidus hõbemedali. Kindlasti oli see medal veelgi tähtsam võitjale endale, kes kinnitas sellega enda tagasipöördumist tippu pärast emaks saamist.

“Tulin siia võitma ja tahtsin võita, kuid olen väga rahul ka hõbemedaliga. Tahan tänada kõiki ja kõike, suusaliitu, olümpiakomiteed, sponsoreid, perekonda, kogu rahvast – tänu teile õnnestus mul hullumeelse ideega tagasi tulla,” säras oma kolmanda olümpiamedali võitnud Šmigun-Vähi.

Kanada iluuisutaja Joannie Rochette ema sõitis olümpialinna, et tütre võistlemisele üksiksõidus kaasa elada. Paraku tabas ema infarkt ja ta suri suure võistluse eel. Joannie asus võistlema kaks päeva pärast traagilist sündmust. Uisutas pisarsilmil ja võitis olümpiapronksi.

“See oli meil emaga elu projekt,” lausus Rochette pärast võistlust.

Kanada ootas Whistleri olümpiakeskusest kuldmedalit naiste skeletonis, kus selle pidi korraldajatele tooma Mellisa Hollingsworth-Richards. Eesti juurtega Kanadas Alberta provintsis Eckville’is sündinud tippsportlane. Selleks andsid usku tema stardid maailma karikasarjas ja olümpiatrassil vahetult enne mänge saavutatud maailmarekordiline kiirus - 141,9 km/h.

Paraku vedasid närvid seekord sportlast alt ning ala maailmarekordiomanik pidi leppima viienda kohaga.

Lord Stanley park Vancouveris kuulub Põhja-Ameerika ilusamate linnaparkide hulka. Sellel ca 400 hektari suurusel maa-alal asuvas metsas kasvavad seedrid, ebatsuugad ja sitka kuused. Üks mägi Stanley pargi jooksurajal kannab kunagise eesti pikamaajooksja Adrian Väli (1917-2005) auks tema nime – Adrian Hill.

Briti Columbia fanaatilise jooksjana tuntust kogunud Väli tuli mitmekordseks Kanada meistriks maanteejooksus ja jõudis 1954. aastal maratonijooksjana oma maa olümpiakoondise kandidaadiks. Ka maratonirajal jõudis eestlane mitmel korral suurriigi meistrivõistlustel medalile.

Kui eestlane kõrges vanuses suri, ilmus talle järelhüüe isegi suurlehes Vancouver Sun.

Šveitsi suusahüppaja Simon Ammann üllatas oma teisel olümpial 2002. aastal kahe kullavõiduga kõiki. Siis tundus, et see jäigi ühe olümpia mehe sähvatuseks. 2006. aastal Torinos oli Ammann kahvatu, parimaks jäi 15. koht. Kuid Vancouveris oli 28-aastane Ammann justkui taassündinud. Korrates Salt Lake City kuldset duublit. Sellist tempu ei ole 8-aastase vaheaja järel suutnud teha ükski teine suusalendur.

Veel enne kui Vancouveri mängud pidulikult avati, tabas olümpiaperet valus kaotus. Treeningul hukkus 21-aastane Gruusia kelgutaja Nodar Kumaritašvili. 145 km/h kiiruse juures lendas grusiin rajalt välja ja peaga vastu metallposti. Haiglas olümpiasportlane sureb. Whistleri kelgurada loeti liiga ohtlikuks ning sellekohaseid märke oli teisigi. Kuid ametlik uurimine midagi revolutsioonilist ei kinnitanud: sportlane hukkus treeningul sõiduvea tõttu.

Sloveenia kuulsaim murdmaasuusataja Petra Majdic võitis olümpiapronksi sprindis läbi tõelise kangelasteo. Kukkunud soojendust tehes raskelt murdmaarajal, asus ta kõigest hoolimata sprindivõistluse starti. Treenerid ja arstid seda ei lubanud, kuid sportlane jäi endale kindlaks. Ta tegi läbi neli võistlust murdunud roiete ja kasvava valuga, kuid sellest hoolimata tõusis medalipoodiumile, pronksile. Pärast medalitseremooniat viidi Majdic haiglasse, kus arstid kinnitasid, et sportlase seisund oli pärast kukkumist olnud isegi eluohtlik.

Vancouveri taliolümpial pani punkti oma pikale olümpiakarjäärile kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu, kes lõpetas 50 km klassikamaratoni hinnatava kuuenda kohaga. Sellega sai Veerpalust olümpiaajaloo kolmas mees, kes võistelnud murdmaasuusatamises kuuel olümpial. Veerpalu eelkäijad selles auväärses seltskonnas on soomlane Harri Kirvesniemi ja sakslane Jochen Behle. Kuid vastupidiselt eestlasele ei suutnud need kaks suusahiidu oma olümpiatel kuldmedalini jõuda. Veerpalu oli tegija veel nüüdki, sõites end neljandat olümpiat järjest esikaheksasse.

“Ei ole päris rahul,” olid suusasangari esimesed sõnad pärast finišit.