Sportimisel tuleb ette vigastusi. Mõned neist on juhuslikud, mõned selge põhjusega, esineb nii otseseid traumasid kui ülekoormusvigastusi. Mõne vigastuse põhjused on raskesti seletatavad, kuid sageli näeme aina korduvaid vigastuseni viivaid mustreid. Kui on olemas selged vigastusteni viivad mehhanismid, leiduvad ka viisid, kuidas vigastuste riski vähendada. Rahvusvaheline Olümpiakomitee teaduskomisjon on kindlal veendumusel, et vigastuste riski saab vähemalt 50% ulatuses vähendada. 

Vigastuste ennetamise põhialusteks on:

• Optimaalne treeningkoormus
• Lihastreening
• Mitmekesine toitumine
• Piisav uni

Vigastuste tekke peamisteks riskifaktoriteks on:

1. Ületreenimine ehk liiga suur treeningute maht, mis tuleneb liiga sagedastest, liiga intensiivsetest ja/või liiga pikkadest treeningutest, mis ei vasta tugiaparaadi hetke ettevalmistusele. Kõige enam näeme vigastuse põhjusena järsku tõusu treeningkoormustes.
2. Aastaringsed ühekülgsed treeningud, kus puudub variatiivsus
3. Ebasobiv treeningvarustus
4. Varasem vigastus
5. Teatavad anatoomilised iseärasused võivad mõne liigese või kehapiirkonna puhul luua soodsama pinnase vigastuse tekkeks
6. Osade ravimite tarbimine võib soodustada tendinopaatiate teket
7. Noorsportlastel, kes magavad 6h esineb kolm korda rohkem vigastusi, kui 9h magavatel sportlastel.

Nii mõnegi kehapiirkonna vigastuseriski võivad mõjutada ka harrastatav spordiala, vanus ja sugu. Ülekoormusvigastused tekivad, kui treeningkoormus ületab sportlase kudede koormustaluvuse piiri. 

Rääkides vigastuste ennetamisest ei räägi me tegelikult nii palju tervisest, kuivõrd sportlase maksimaalse potentsiaali ärakasutamisest, suuremast hulgast treeningutest ja võistlustest, millest sportlane osa saab võtta ning majanduslikust võidust kogu spordisüsteemile.  

Optimaalne treeningkoormus 

Oluline on, et vorm saavutatakse järk-järgult aastate vältel ja ei toimu võistluste eelseid äkilisi koormuse tõuse. Inimkeha võib taluda väga suuri koormusi, kuid meie luulihaskonna koed ei saa hakkama lühikese perioodi jooksul suurenenud treeningute mahu ja intensiivsusega. Eriti ettevaatlik tuleb olla peale haiguse või vigastuse tõttu treeningutelt eemal viibimist. Oluline on teada, et mis tahes luulihaskonna probleemiga saab koostöös treeneri ja füsioterapeudiga füüsilise aktiivsusega alati jätkata. Paljud sportlased jõuavad füsioterapeutideni treeninglaagrites või tihedal võistlusperioodil saadud harjumatult suure koormuse tõttu.  

Optimaalsele koormusele mõeldes on hea jälgida kroonilise ja akuutse treeningkoormuse omavahelist suhet. Akuutse ja kroonilise treeningkoormuse suhe vaatleb aktiivsuse taset 4 nädala lõikes, arvestades 4 nädala kroonilist(pikemaajalist) treeningkoormust ja 1 nädala akuutset (hetkelist) treeningkoormust. Kui suhe on suurem kui 1,2, siis on vigastuste risk suurem ja kui suhe on rohkem kui 1,5, siis on vigastuste risk märkimisväärselt suurenenud. Vigastuste riski võib uuringute järgi tõsta ka sportlaste alakoormamine.