Kes on spordipsühholoog ja mida ta teeb?

Enda potentsiaali realiseerimine nõuab spordis lisaks headele kehalistele võimetele ka häid enesejuhtimise oskusi ja tugevat vaimset tervist. Viimase poolsajandi jooksul on spordipsühholoogia teadus näidanud kätte, kuidas selliseid oskusi omandada ja kuidas spordis vaimset tervist võimalikult hästi hoida. Järgnevalt sellest, mida spordipsühholoogid praktiliselt teevad.

Kes on spordipsühholoog?

Spordipsühholoog on psühholoogia ja sporditeaduste spetsialist. Ta on läbinud vähemalt psühholoogia magistriõppe, õppinud põhjalikult nii psühholoogiat kui sporditeadusi ning lisaks praktiseerinud terve aasta kogenud spordipsühholoogi käe all seda, kuidas töötada sportlaste, treenerite, tervete võistkondade, spordilapsevanemate ja spordiorganisatsioonidega.

Mida spordipsühholoog teeb?

Spordipsühholoogi töö eesmärk on aidata sportlastel ja treeneritel oma oskusi arendada nii, et sportlane enda võimed parimal moel saaks realiseerida. Selleks õpetatakse sportlastele (aga ka treeneritele) psühholoogilisi oskusi. Head oskused, näiteks eesmärkide seadmise oskus või emotsioonide juhtimise oskused, on noorsportlaste jaoks võimete tipptasemele arendamise eelduseks. Tippsportlastel aga aitavad head psühholoogilised oskused oma võimeid stabiilselt realiseerida. Lisaks, olukordades, kus sportlik areng on pidurdunud või sooritusvõime langenud, aitab spordipsühholoog välja selgitada, kas seisaku põhjused on psühholoogilist laadi. Kui ilmneb, et nii ongi, siis nõustab spordipsühholoog sportlast psühholoogiliste takistuste ületamisel või leevendamisel. Veelgi laiemalt saab spordipsühholoog ka spordiorganisatsiooni konsulteerida ja aidata korraldada tööd ja tegevusi nii, et kogu spordiorganisatsiooni töö toetaks maksimaalselt sportlaste arengut ja heaolu. Suur osa spordipsühholoogide tööst on ka hariduslik – sportlaste, treenerite, lapsevanemate ja füsioterapeutide koolitamine ikka selleks, et iga sportlase tugivõrgustiku liige oma rolli parimal moel täita saaks.

Mida spordipsühholoog ei tee?

Spordipsühholoog ei ravi psüühikahäireid – seda tööd teevad kliinilised psühholoogid. Kui sportlasel ilmneb mõni tõsisem vaimse tervise probleem, näiteks ärevus-, une- või söömishäire, siis suunab spordipsühholoog ta edasi kliinilise psühholoogi vastuvõtule. Koostöö kliinilise psühholoogiga ei välista seda, et sportlane saab jätkata ka koostööd spordipsühholoogiga – täpne plaan aga tehakse igal juhul eraldi.

Samuti on oluline teada, et spordipsühholoogid ei räägi neile usaldatud infot edasi. Siin kehtivad kõikidele psühholoogidele sarnased reeglid – psühholoogid seisavad oma kliendi heaolu eest ja seda on võimalik hästi teha ainult siis, kui klient saab psühholoogi usaldada. Spordipsühholoogi töö eeldab ranget konfidentsiaalsuse hoidmist ja ei ole vaja karta, et see, mida psühholoogile räägitakse, jõuaks kolmandate inimesteni või ajakirjandusse. Erandiks on ainult selline info, kus seadus nõuab psühholoogilt talle teatavaks saanud info edasiandmist – see puudutab aga ainult tõsiseid seaduserikkumisi või hädaolukordi, mis panevad ohtu inimeste elu või tervise, spordis näiteks dopingutarvitamine või oht kellegi elule. Aga kogu muu selline info, mida sportlane tavapäraselt psühholoogiga jagab oma treeningute ja unistuste, kaaslaste ja konkurentide, suhete ja konfliktide, rõõmude ja hirmude kohta, jääb kindlalt saladuseks.

Lisaks ei kasuta spordipsühholoogid oma töös meetodeid, millele ei ole teaduslikku alust. Kõik, mida spordipsühholoogid oma töös teevad, on teaduslikult kontrollitud ja saadud korduvat kinnitust selle mõjususele ja põhjendatusele.