EOK ajalugu

Enne esimest maailmasõda oli Eesti spordielu juba väga aktiivne, aga muutus veel aktiivsemaks seoses riigi iseseisvumise ja eduka Vabadussõjaga. Eesti olümpiakomitee asutamine sada aastat tagasi käis käsikäes Eesti spordi teise keskorganisatsiooni – Eesti spordi (kesk)liidu – moodustamisega. Ühest küljest oli vaja sporti paremini koordineerida ja teisest küljest sooviti ülikiirelt jõuda iseseisva võistkonnaga olümpiamängudele ja rahvusvahelisele tasandile laiemalt.

Eestlaste üheks otseseks mõjutajaks peetakse Soomet. Lisaks tõlketrükiste mõjule toimusid hõimuvendadel ka omavahelised sportlikud mõõduvõtmised. Septembris 1919 osalesid Eesti kergejõustiklased ja hilisemad sporditegelased (Harald Tammer, Johannes Villemson jt) Soome olümpiamängudel Helsingis. Väidetavalt just sellest kokkusaamisest Soome sporditegelastega saadi innustust pürgida järgmistele suveolümpiamängudele (ülesanne oli saada selleks luba korraldajatelt ja alustada kiiremas korras ettevalmistustöid: spordi katusorganisatsiooni vajadus).

Organiseeritud Eesti spordi sünnipäevaks võiks pidada 30. novembril 1919. aastal Tallinna raekojas toimunud esimest spordikongressi. Ürituse protokolli ei ole säilinud, seega saab sisu analüüsida eelnevalt väljasaadetud päevakava, meedias ilmunud artiklite ja loomulikult hilisemate sündmuste abil. Ürituse korraldas taas spordiselts Kalev ja sinna olid oodatud lisaks spordiseltsidele ka kõik teised organisatsioonid, kus oli spordiga tegelev osakond (näiteks piirkondlikud seltsid või üliõpilasorganisatsioonid). Ühepäevasel kongressil üritati lahendada väga lai küsimustering Eesti spordi liidu asutamisest Eesti spordi häälekandja väljaandmise ja elukutseliste sportlaste küsimusteni. Kaks olulist teemat, mida arutati, olid Antverpeni olümpiamängudele minek ning Eesti olümpiakomitee asutamine.  

Eesti spordiajaloolastes on tekitanud omajagu segadust 1920. aastal spordiinstitutsioonide asutamise, juhtimise ja tegevuse analüüs. Põhjus võib olla selles, et tegevus oli algselt n-ö mitteformaalne ja ametlik kinnitus saadi alles ajalise viivitusega. Teine põhjus on allikates. Mitu otsust ja kirjavahetus ei ole säilinud (nt Eesti olümpiakomitee fond algab rahvusarhiivis aastast 1929). Tihti on võetud aluseks 1930. aastate ajakirjanduses või mujal ilmunud mälestused, millele tahes-tahtmata on tekkinud rõhuasetusi, mis on subjektiivsed ega põhine faktidel.

Mais 1923 saatis Eesti Prantsuse saatkond välisministeeriumile kirja, milles Pariisi olümpiamängude korralduskomitee kutsus eestlasi mängudele, lisades seejuures: „Ühtlasi palub ülevalmainitud komitee seda kutset edastada kompetent asutusele, kes moodustaks Olympiaade komitee, koondaks osavõtte sooviavaldused ja kellele võiks keskasutus Pariisis anda kõik tarvilikud teated.“ Vastasel korral pidid eestlased oma osavõtuküsimusi suhtluses Pariisi korralduskomiteega hakkama ajama rahvusvahelise olümpiakomitee kaudu.

Olümpiamängudel 1924 ei pidanud rahvusvaheline olümpiakomitee sekkuma. Johan Kisper, Leopold Tõnson ja Johannes Villemson (avalduse juures on nad märgitud kui „Olympia Komitee Asutajad“) andsid Eesti olümpiakomitee põhikirja notar Jakob Kristelsteinile kinnitamiseks 19. novembril 1923 (avaldus oli allkirjastatud juba 05.11.1923). Notar esitas selle Tallinna–Haapsalu rahukogule. Sama aasta 8. detsembril toimus rahukogus avalik kohtuistung, kus põhikiri leiti olevat seadustele vastav ja 15. detsembril kinnitati põhikiri rahukogu esimehe Karl Hellati allkirjaga. Olümpiakomitee kanti seltside ja ühingute registrisse.

Olümpiakomitee liikmed valiti 8. jaanuaril 1924 Eesti spordi keskliidu juhatuse koosolekul.

EOK esimene põhikiri nägi ette, et ESKL valib EOK-sse 13 eluaegset liiget ning sellele lisanduvad ESKL-i enda seast valitud ja vahetuvad liikmed. Sarnaselt teiste riikide eeskujuga ja peaaegu täiesti erinevalt 1920. aasta koosseisust valiti sinna nii koosoleku protokolli kui ka EOK põhikirja sõnastuse kohaselt „riigi- ja seltskonnategelased“. Valituks osutusid Jaan Tõnisson, Georg Vestel, Karl Einbund (Kaarel Eenpalu), Ado Anderkopp, Friedrich Akel, Henrik Koppel, Oskar Kallas, Karl Robert Pusta, Artur Uibopuu, Eduard Aule, Konrad Mauritz, Anton Uesson, Johan Laidoner. Lisaks oli algses nimekirjas Tartu ülikooli professor Aleksander Paldrok, kelle nimi tõmmati siiski maha. Vähemalt sellel koosolekul valiti tollane riigivanem Konstantin Päts Eesti olümpiakomitee auesimeheks. Arvatavasti jäi see institutsioon siiski ellu viimata, sest põhikirjas sellist auametit ette ei nähtud.

Nõukogude Liidu koosseisu kuuludes ei saanud Eesti rahvusvahelises olümpialiikumises osaleda muudmoodi kui NL-koondise ridades. Kui Eesti sportlased naasesid 1988. aasta Souli olümpiamängudelt nelja medaliga, sealhulgas Erika Salumäe ja Tiit Sokk kuldmedalitega, tekkis iseseisvusele püüdlevas ühiskonnas suur ootus, et ka meie sportlased saaksid võistelda Eesti lipu all.

1989. aasta 14. jaanuaril korraldati Estonia kontserdisaalis spordikonverents, kus jõutigi otsusele taasasutada Eesti Olümpiakomitee. See tähendas, et taastati 1923. aastal asutatud organisatsioon, nii et rahvuslikku olümpiakomiteed mitte ei asutatud uuesti, vaid jätkati algse organisatsiooni tegevust õigusliku järjepidevuse printsiibi alusel.

Spordikonverentsil oli sadu osalejaid, kuid EOK taasasutajateks nimetatakse neid inimesi, kellest said 1989. aastal taasasutatud organisatsiooni esimesed liikmed: Arnold Green, Rein Haljand, Bruno Junk, Eri Klas, Tõnu Laak, Ants Laos, Mikk Mikiver, Peedu Ojamaa, Gunnar Paal, Toomas Savi, Aado Slutsk, Jaan Talts, Mart Tarmak, Jaak Uudmäe, Atko-Meeme Viru.

Tänane EOK moodustus 2001. aastal, kui liitusid olümpiaspordile keskendunud Eesti Olümpiakomitee ja kõiki Eesti spordiorganisatsioone ühendanud Eesti Spordi Keskliit.

Tänane Eesti Olümpiakomitee on sõltumatu mitteriiklik organisatsioon, mis osaleb rahvusvahelises olümpialiikumises. Meie liikmeteks on Eesti spordialaliidud, spordiühendused, maakondlikud spordiliidud ning Olümpiaharta alusel valitud füüsilised isikud. Koostööd teeme erinevate riiklike institutsioonidega, teiste mitteriiklike organisatsioonide ja äriühingutega. EOK on ka Rahvuslike Olümpiakomiteede Ühenduse (Association of National Olympic Committees) ja Euroopa Rahvuslike Olümpiakomiteede Ühenduse (European Olympic Committees) liige.   

EOK eesmärgid on:

• laiendada spordi- ja liikumisharrastust kogu rahva seas ning suurendada spordiliikumise tervistavat, sotsiaalset ja majanduslikku rolli;
• järgida olümpismi, ausa mängu ja teisi Olümpiahartaga määratletud põhimõtteid;
• arendada harrastajate huvidele vastavat spordiorganisatsiooni, tõsta selle teovõimet ja suurendada tegevusühtsust;
• tõsta tippspordi saavutusvõimet, selle kaudu riigi mainet ja tuntust;
• arendada koostööd ja ühistegevust rahvusvahelise spordi- ning olümpialiikumisega.