Johan Laidoner
Sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner on Eesti iseseisvuse ajaloo silmapaistvamaid isiksusi, kellel on oluline koht ka meie olümpialoos.
1884. aastal Viljandimaal sündinud Laidoner määrati esmakordselt Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks 23. detsembril 1918, teistkordselt 1924. aastal ning kolmandat korda 1934. aastal.
Laidoneri tugevuseks hinnati julgust ja sirgjoonelisust. Sellest annavad tunnistust tema sõnad Riigikogus:
Laidoneri juhtimisaega jäävad ka 1936. aasta Berliini olümpiamängud, kus Eesti olümpiavõistkond jõudis ajalooliste suurvõitudeni.
Eesti spordiliikumise 20. aastapäeval ütles kindral Laidoner: "Olen jälginud meie spordiliikumist rahuldustundega. Olen andnud talle osa endast ja annan seda ka edaspidi, sest olen hinnanud temas esmajärgulise tähtsusega riiklikku tegurit igale rahvale, kes tahab olla terve, elujõuline ja võimas… Eesti spordiliikumine on üle elanud tõususid ja mõõnasid. Viimased aastad on olnud suure tõusu tähe all, mida on põhjustanud raugematu edasipüüe ja tubli endaalgatus. Minu soov on, et praegune raskem olukord üksnes ergutaks veel suuremale edasipüüule."
1940. aasta 19. juulil Johan Laidoner küüditati ning oma viimased 13 eluaastat pidi ta veetma Venemaa vangilaagrites. Laidoner suri 13. märtsil 1953 Sverdlovski oblastis.
Loe lisaks ka Johan Laidoneri biograafiat ESBL-st.
1884. aastal Viljandimaal sündinud Laidoner määrati esmakordselt Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks 23. detsembril 1918, teistkordselt 1924. aastal ning kolmandat korda 1934. aastal.
Laidoneri tugevuseks hinnati julgust ja sirgjoonelisust. Sellest annavad tunnistust tema sõnad Riigikogus:
"Mina hääletan selle poolt, mis mina heaks arvan, ja kui see mulle ei meeldi, siis ütlen ma lihtsalt ei. Võibolla, et teised Riigikogu liikmed teistviisi teevad, mina saan aga seda ka tulevikus nii tegema."Seda iseloomujoont vajati ka Eesti spordiorganisatsiooni ülesehitamisel. 1924. aastal valiti Laidoner EOK eluaegseks liikmeks ning aastatel 1924 - 1931 oli ta EOK abiesimees, juhtides viimasel neljal aastal ka Spordi Keskliidu tööd. Kui dr. F. Akel 1931. aastal EOK esimehe kohast loobus, täitis Laidoner kolm järgmist aastat esimehe kohustusi. 1934. aasta jaanuaris toimunud uue juhatuse valimisel sai Johan Laidoner EOK uueks esimeheks.
Laidoneri juhtimisaega jäävad ka 1936. aasta Berliini olümpiamängud, kus Eesti olümpiavõistkond jõudis ajalooliste suurvõitudeni.
Eesti spordiliikumise 20. aastapäeval ütles kindral Laidoner: "Olen jälginud meie spordiliikumist rahuldustundega. Olen andnud talle osa endast ja annan seda ka edaspidi, sest olen hinnanud temas esmajärgulise tähtsusega riiklikku tegurit igale rahvale, kes tahab olla terve, elujõuline ja võimas… Eesti spordiliikumine on üle elanud tõususid ja mõõnasid. Viimased aastad on olnud suure tõusu tähe all, mida on põhjustanud raugematu edasipüüe ja tubli endaalgatus. Minu soov on, et praegune raskem olukord üksnes ergutaks veel suuremale edasipüüule."
1940. aasta 19. juulil Johan Laidoner küüditati ning oma viimased 13 eluaastat pidi ta veetma Venemaa vangilaagrites. Laidoner suri 13. märtsil 1953 Sverdlovski oblastis.
Loe lisaks ka Johan Laidoneri biograafiat ESBL-st.