Liikumisharrastuse uuringud
Igal sügisel viib Eesti Olümpiakomitee koostöös Ühendusega Sport Kõigile läbi rahvastiku kehalise aktiivsuse küsitluse.
Aastate võrdluses on regulaarse liikumisharrastusega tegelejate arv kasvanud, jõudes 2016. aastal läbi viidud uuringu kohaselt 54 protsendile täisealisest elanikkonnast. Seega esmakordselt ületas nende eestimaalaste arv, kes tegelevad regulaarselt liikumisharrastusega (jooks, rattasõit, võimlemine, pallimängud, jõuharjutused või muu) vähemalt kaks korda nädalas, nende arvu, kes tegelevad liikumisharrastusega harvem või üldse mitte. Keskmiselt kord nädalas liigub viimase uuringu andmete järgi 13% eestimaalastest ja paar korda kuus või harvem 15% eestimaalastest. Nende hulk, kes ei tegele liikumisharrastusega üldse, on vähenenud 19 protsendile. Kuigi langus on suur, tähendab see siiski, et sisuliselt iga viies täiesealine Eesti elanik ei liigu üldse ning ligi pool elanikkonnast ei liigu piisavalt.
Jätkuvalt on kõige populaarsem tegeleda liikumisharrastusega omaette – üksinda eelistab liikuda 45% küsitletutest. Kuigi omaette sportimine on läbi aastate olnud ülekaalukalt enimlevinud, näitab see siiski aeglast, kuid järjekindlalt kahanemist. Näiteks 2013. ja 2014. aastal eelistas üksinda liikumisharrastusega tegeleda koguni 51%. Sõprade ja tuttavatega omal algatusel liigub 19%. Läbi aegade kõrgeimal tasemel on eelistus liikuda treeningrühmas ja koos pereliikmetega (mõlemad 17%). 18% vastanutest ehk pea iga viies oli viimase 12 kuu jooksul kaasa löönud ka mõnel tervisespordiüritusel.
2016. aasta seisuga tegelesid eestimaalased kõige enam jalgrattasõiduga (38%), jooksmise ja kõnniga (mõlemad 30%), järgnesid ujumine (23%) ja treening jõusaalis (16%). Ülekaalukalt levinumad põhjused, miks eestimaalased liikumisharrastusega enda sõnul tegelevad, on liikumise kasulik tervisemõju (60%), liikumisest saadav nauding ja võimalus stressi vähendada (51%) ning soov olla vormis ja hea välja näha (32%).
Peamise takistusena liikumisharrastusega tegelemisel nimetati ajapuudust (44%), millele järgnesid tervisest või vanusest tulenevad piirangud (25%), motivatsioonipuudus ja laiskus (22%) ja niigi väsitav töö (16%). Seega on peamised põhjused pigem isiklikud – läheduses asuvate sportimisvõimaluste puudumist märkisid ainult 2%.
Aastate võrdluses on regulaarse liikumisharrastusega tegelejate arv kasvanud, jõudes 2016. aastal läbi viidud uuringu kohaselt 54 protsendile täisealisest elanikkonnast. Seega esmakordselt ületas nende eestimaalaste arv, kes tegelevad regulaarselt liikumisharrastusega (jooks, rattasõit, võimlemine, pallimängud, jõuharjutused või muu) vähemalt kaks korda nädalas, nende arvu, kes tegelevad liikumisharrastusega harvem või üldse mitte. Keskmiselt kord nädalas liigub viimase uuringu andmete järgi 13% eestimaalastest ja paar korda kuus või harvem 15% eestimaalastest. Nende hulk, kes ei tegele liikumisharrastusega üldse, on vähenenud 19 protsendile. Kuigi langus on suur, tähendab see siiski, et sisuliselt iga viies täiesealine Eesti elanik ei liigu üldse ning ligi pool elanikkonnast ei liigu piisavalt.
Jätkuvalt on kõige populaarsem tegeleda liikumisharrastusega omaette – üksinda eelistab liikuda 45% küsitletutest. Kuigi omaette sportimine on läbi aastate olnud ülekaalukalt enimlevinud, näitab see siiski aeglast, kuid järjekindlalt kahanemist. Näiteks 2013. ja 2014. aastal eelistas üksinda liikumisharrastusega tegeleda koguni 51%. Sõprade ja tuttavatega omal algatusel liigub 19%. Läbi aegade kõrgeimal tasemel on eelistus liikuda treeningrühmas ja koos pereliikmetega (mõlemad 17%). 18% vastanutest ehk pea iga viies oli viimase 12 kuu jooksul kaasa löönud ka mõnel tervisespordiüritusel.
2016. aasta seisuga tegelesid eestimaalased kõige enam jalgrattasõiduga (38%), jooksmise ja kõnniga (mõlemad 30%), järgnesid ujumine (23%) ja treening jõusaalis (16%). Ülekaalukalt levinumad põhjused, miks eestimaalased liikumisharrastusega enda sõnul tegelevad, on liikumise kasulik tervisemõju (60%), liikumisest saadav nauding ja võimalus stressi vähendada (51%) ning soov olla vormis ja hea välja näha (32%).
Peamise takistusena liikumisharrastusega tegelemisel nimetati ajapuudust (44%), millele järgnesid tervisest või vanusest tulenevad piirangud (25%), motivatsioonipuudus ja laiskus (22%) ja niigi väsitav töö (16%). Seega on peamised põhjused pigem isiklikud – läheduses asuvate sportimisvõimaluste puudumist märkisid ainult 2%.